Talukultuur ja -pärimused Hänike küla taasasustamise järel

.

The article emphasizes that after wars, famine and plague, many villages in Estonia repopulated in the 18th century. Thus, in our villages, traditions and local culture could flourish only two or three centuries, so far when villages began to wane again. It emphasizes those aspects which were specific to Hänike village in Estonia (joinery and weaving works, as well as interest in dialect language).

 .

1700ndatel aastatel mainitakse Hänike tühjavõitu külas vaid mõnda talu, sh Pudru, Paaadi jt. Valdav enamus talundeid tekkis aga hoopis peale talude päriseksostmist, so 19. /20. aastasadade vahetusel, saavutas oma nö õitseaja 1930ndateks, kuid järsk küla hääbumine algas 1960ndatel ning nüüdisajaks on saavutanud oma madalseisu.  Seega talutraditsioonide ja -kultuuri kujunemiseks jäi aeg liiga napiks, so vaid paar-kolm sajandit. Veel enam, sisuliselt üheski Hänike küla talus ei elanud perekonnad kauem kui kaks või kolm põlvkonda. Siiski selle aja jooksul tehti väga palju, mis vajab kirjasõnas jäädvustamist.
.
Rõhutagem, et 1930ndateks oli küla talundites välja kujunenud oma taristu (sh kodu- ja põllutöö töövahendid) ning (töö)oskused (sh villa- ja linatöötlemise, kangakudumise vms alal). Seejärel, mõnikümmend aastat hiljem algas aga küla järsk tühjenemine, suur osa talunditest hävines, kadus või jäid püsima varemetena. Põhjuseks kolhoseerimine, talude äravõtmine ja  noorte äravool linnadesse, ennekõike hariduse saamise eesmärgil ning sinna nad jäidki, sest seal neid vajati, kuna vabu töökohti tekkis toona aina juurde.
.
Juba XX sajandi alguseks oli Hänike küla mitmel talul oma värkstuba, kus osavamad tislerid valmistasid kõiksuguseid majapidamisele vajalikke esemeid, alates kangastelgedest, vokkidest jne kuni puutünnideni välja. Valmistati ka muusikariistu, näiteks Matu talu peremees Bruno Toom valmistas viiuleid ja kandleid, millel ka ise oskuslikult mängis.  Lustivere talul oli oma värkstuba kõrvalhoones koos aidaga, kus tehti peaasjalikult mööblit (kummut, veimevakk) ja köögitarvikuid, kuid peale selle isevalmistatud oli regi, põllurull, harkader, äke jt töövahendid. Kuna kõiki tarvikuid taludes pidevalt ei vajatud, siis üsna sageli üht-teist võeti laenuks naabritelt, nt kangasteljed, vokk, villakraasid jt.
.

.

Ja veel Toona oli igas Hänike küla talundis oma nö vaimuvara, ennekõik piibli, raamatute ja mõnede muude väljaannete näol (sh ajakirjad).  Mäletan, et veel 1940ndatel kasutati Lustivere talus üht väga vana piiblit, millel olid vineerist tehtud kaaned ning mis oli kirjutatud väga arhailises eesti keeles. Samas mäletan veel üht väga vana Kalevipoja väljaannet, mida oli rohkesti kasutanud minu vanaisa Gustav Raudsepp. Raamatu vahel olid tema enda poolt tehtud väljakirjutised ja muud märkused, ülestähendused, sh isekoostatud luuleridu.

.

,

Talupidamine nõudis omajagu paberlikku asjaajamist, sh omal kohal olid suhted krediidiasutuste, pankadega. Minu vaarisa Peeter Raudsepp, suure iseõppijana, püüdis hakkama saada ka venekeelse asjaajamisega, mis oli seotud käimistega kubermangukeskuses Riias.  Tema taotlus rahuldati ja ta sai vajaliku laenu tol ajal väga nimekast nn Aadlipangast.

Hänike küla elanikud, tingituna küla väiksusest, olid hõlmatud peaasjalikult naaberküladega, so taidlus, laulukoorid, ühistegevus vms, eriti Osula, Sõmerpalu, aga ka Kurenurme, Linnamäe jt külade tegevusega. Üheks põhjuseks oli ka väljakujunenud kohalikud sugulusliinid, kuid sageli sõlmiti abielud kaugemate valdade poiste-tüdrukute vahel. Selline olukord mitmekesistas Hänike küla keelt ja kombestikku.
 .
Näiteks, kui Turna talus veel 1940ndatel kõneldi nn võrutagust murret, siis Lustivere talus hoopis mulgi murret. Mõnikord tekitas selline olukord vastastikku naljaviskamisi, tögamisi, kuid kunagi ei seganud see üksteise mõistmist. Sageli need aasimised või naljad sisaldasid väga huvitavaid ütlusi, isegi kõnekäände, mis üldjuhul jäidki kirjasõnasse panemata. (Näiteks: "Mulk om nii kavval, et võis olla katõn kohan kõrragõ - mulgun ja augun"). Paraku suutsin ma vaid mõned ütlused toona kirja panna ja käsikirjas säilitada.
.

.

Lõpetuseks. 1930ndatel olid külarahval ka omad tõsised mured, sest lausa jultunult tegutsesid murd- ja hobusevargad, esitati valekaebusi vms, mis enamuses jäid avastamata ja süüdlasi ei suudetudki tuvastada. Näiteks päise päeva ajal käisid röövlid Matu talus, peksid elanikke ja viisid kaasa väljapressitud vara, Lustivere talu põllult viidi ära, varastati hobune valekaebusi esitati Hüti talu peremehe Eduard Ermeli kohta jne. Nendest nn negatiivse märgiga (kultuuri)südmustest pole kombekas rääkida, ehkki peaks.

 .
Märkus: fotod illustreerivad, internetist.
.

Vambola Raudsepp

.