Vaeslaps maises ainelises maailmas

.

Jõuluaja mõnud lumeonnis (2010)

(Foto: erakogust)

.

Lapsele naeratamine paneb

teda uskuma, et maailm on hea

.

Korrutatud tõde: elame negatiivsest teabest küllastunud maailmas, kus valitseb vaimsuse defitsiit. Teisisõnu, pealesunnitud hüsteeriline infomüra hävitab vaimsuse ning samas muudab ennekõike lapse äraarvamatult südametuks, julmaks. Jutt väga noortest poistest-tüdrukutest, kes on alles oma koolitee alguses. Olen neid küsitlenud/jälginud ning jõudnud omapärasele järeldusele: lapsed protestivad üldsuses ja koolis valitseva vaimuvaesuse, armastuse ja hoolivuse puudumise vastu!

.

Huvitav on jälgida hetki, mil lapse elus/arengus toimub oluline pööre ja ta omal käel hakkab uurima/kasutama kirjasõna, raamatut. Ütleme näiteks, et selleks raamatuks saab olema aabits. Kas usute: laps peab oma esimesi õpiraamatuid teabetühisteks, nunnu-nännudeks? Muidugi nüüd ütlete, et taas üks autist aga paraku mitte!

.

Olen kõnetanud 6-7 aastast last kui Kõiksuse/Universumi imet, kes elab meie seas keset suurt armastust ja hoolivust. Et Kõiksuses on kõik, millest johtub selle täiuslikkus ning täiuslikkus valitseb ka väikeses tüdrukus-poisis enestes, inimestevahelistes suhetes. Ja inimlapse imeline rahu planeedil Maa avaneb läbi armastuse, läbi kooskõlajõu/-energia meie maise ajalise hetke/elu ja ajatu/igavese Universumi vahel.

.

Tahan juttu lõpetada, kuid siis löövad lapse silmad hetkeks särama, samas jääb ta sügavalt mõtlema, ikka anudes: räägi veel. Räägi meie Maast, selle kohast Päikesesüsteemis, räägi korrastatud Universumist, sellest johtuvatest jõududest, mis meid valitsevad/juhivad. Tulevad lõputud küsimused: kes ja kus on minu vanavanavanemad, kel samuti pimedatel öötundidel pilk oli pööratud Linnutee poole? Kas meie ja nende ürgkodu ongi seal?

.

Aeg kiirustab, jutt jääb pooleli. Laps tõstab lauanaurgale õpikud/vihikud, mis kõik on nii tähtsad, kuid tõeliselt tähtsatele küsimustele sealt vastust ei leia. Kas laps mõistab, et ta oli juba aastasadu tagasi olemas oma esivanemates ja siis kui armastus/hoolivus jõudis temani, sündiski ta siia ilma? Aga kas me oskame seda õpetada? Või on parem kodus-koolis mittemidagi teha? Järeldus: kui hoolivust/armastust ei õpetata/õpita, siis teda polegi olemas. Tulemus: vaimsuse vaegus kasvab üle arengupeetuseks, trotsiks, vihaks kõige ja kõigi, isegi enda vastu. Samas me tahame, et meie laps leiaks oma õnneliku/südamerahus elutee selles tema jaoks nii maiseks surutud ainelises maailmas. Oleme optimistid: sageli vaeslaps leiabki oma õnnetee.

.

Vambola Raudsepp

.

.