Kasvavate eesmärkide varal mõtestatud elu

.

• 1955 - Eetrisse jõuab Eesti Televisiooni esimene saade
• 1957-1965 - Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu eksisteerimise aeg
• 1959 - Algab üleminek 8-klassilisele koolikohustusele
• 1960 - Maailma tähelepanu keskmesse tõusis rahvastikuplahvatus
• 1965 - Avatakse regulaarne laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel

.

Inimene kasvab sel määral,

kuivõrd kasvavad tema eesmärgid.

Schiller.

Inimese elukogemused kinnitavad: elus otsime seda (ideaali), mida ei leita ja leitakse seda, mida ei otsita. Niisiis, ideaal ongi vaid püüdmiseks, mitte aga kättesaamiseks. Õnneks inimene kasvab ideaali otsingute/püüdluste läbi, pidades silmas seatuid eesmärke. Tähendab, primaarseks jäävad ikkagi seatud eesmärgid.

1956. aasta sügisel asus Antsla Keskooli õppima nii palju õpilasi, et moodustati lausa kolm 8.ndat klassi. Paraku 1960. aastaks küpsustunnistuseni jõudsid nendest vaid pooled. Ju siis muutusid nende teismeliste noorte ideaalid ja eesmärgid?
.

Antsla Keskkooli endine koolihoone

.

Õpiti ühesuguse õppekava alusel, õppeainete valikuvõimalusi õpilasel polnud. Õnnetuseks õpikud olid väga keskpärased, isegi pealiskaudsed oma laialivalguvate tekstidega, kus üldjuhul puudus näitlikkus. Ja kui oligi tahtmine midagi rohkemat mingis ainevaldkonnas teada saada, siis teatmeteosed, rääkimata entsüklopeediatest puudusid täielikult. Aastaid hiljem nägin, et vene ja inglise keeles oli/on väga häid abimaterjale keskkoolidele, meeldejäävalt eriti matemaatika ja füüsika alal.

Antsla Keskkooli 12. lennu lõpetajad (1960. aastal)
.

Keskharidus avas ülikoolide uksed, kuid samas tuli arvestada rangete sisseastumiseksamitega. Taipasin, et tol ajal antav haridus oli ennekõike baasharidus, millele tuli rajada eriharidus ja konkreetsed tööoskused. Mind paljuski pakutav õppekava ei rahuldanud, millest ka mitmed kahtlused ja isegi pettumused.

Kõigepealt ühest kõiki eestlasi erutavast probleemist. Üteldakse, et väike on ilus, kuid kas ikkagi nii väikses keeles (mida räägib miljon inimest 45 tuhandel ruutkilomeetril) antav haridus saab olla täiuslik? Pealegi kui selle rahvuse vaimne eliit moodustab vaid 30-40 tuhat inimest. Samas piinavad meid kahtlused, kas selle maa keelt kõnelejad veel leidub saja aasta möödudes.

Hauakivi Johannes Martin'ile Antsla Kasumetsa kalmistul

            Hauakivi Eduard Aarnale Antsla Kasumetsa kalmistul

Niisiis, ühe keskkoolilõpetaja tee suurde maailma saab olla vaid läbi suurte keelte ja osasaamises suurte rahvaste vaimuvarst. Vähemalt minule oli selge üks: et leida vaimset rahuldust, tuleb teha väga palju iseseisvat tööd, sh eriti võõrkeelte alal.

.

Jack London

/foto internetist/

Oli see nüüd mingi juhus, kuid keskkooli lõpuklassis juhtus minu lugemislauale Jack Londoni Martin Eden. Tol ajal just see, mida vajasin. Lugesin selle raamatu läbi kolmes keeles, so ennekõike eesti, siis inglise ja lõpuks vene keeles.

Rõhutatakse ütlust, et inimene võib õppida väga palju omal käel/iseseisvalt, kuid miski ei asenda nn klassikalist haridust. Lugedes Jack Londonit lõin toodud teesis kahtlema. Veel enam, kinnitust leidis paradoks: suurte vaimuannete puhul polegi sellel nö klassikalisel baasharidusel erilist/olulist tähtsust, otsustavaks saab nende isiksuste isesisev töö.

.

Kui sageli kerkis mind erutav küsimus: kas siis eestlastel polegi ajalugu või on see nii lühike, et sellest ei saagi õieti rääkida? Miks ei taheta/julgeta esile tõsta Eesti tuhandete aastast möödanikku? Kuna keskkooli ajal liikus palju keelatud kirjandust nö käest kätte, siis olin tuttav Vabadussõja ja Eesti riigi tekkimisega. Koolis räägiti vaid Eesti NSV tekkimisest ja selle elust, edusammudest ühe suure sotsialistliku riigi koosseisus.

Aga Eesti oli olemas juba tuhandeid aastaid tagasi, sh viikingite ajal ja siis see maa polnud, moodsalt öeldes kellegi poolt okupeeritud. Jah, tulid võõrvallutajad ja -valitsejad, kuid Eesti sai ikkagi vabaks ja lõpuks iseseisva riigina. Nii tol ajal, aga ka praegu tuleb leida pidepunktid, mis seoksid üheks tervikuks meie pikaajalise ajaloo.

Keskkooliõpilasena hakkasin koostama Eesti tuhandeaastast ajalugu, kus püüdsin välja tuua tuhat sündmust, suurmeest ja saavutust. Tol ajal siiski isa veenis mind asi pooleli jätta, sest alati leidub koputajaid, pealekaebajaid, ülesandjaid ja seega minu edaspidistele püüdlustele ülikooli olnuks lühike lõpp.
.

Siinkirjutaja pärast väitekirja kaitsmist 1971. aastal

 .

Viimase aja uuringud kinnitavad, et inimese aju areneb täielikult välja alles 30.ndaks eluaastaks. Tähendab, tähtis on areng, mida suunavad seatud eesmärgid. Aga viimaste püstitamine on/oli kõige raskem. Milline peaks siin olema kooli roll? Küsimus jääb vastuseta, sest asju/teadmisi, mida inimene tõeliselt elus kõige enam vajab, polegi võimalik koolis õpetada. Aga selle puuduva sain oma emalt, kelle enda koolitee jäi paraku üsna lühikeseks.

Katkend autobiograafiast:

.

Metsajärvistu puhkerada /vr*/

.

"Sügis 2008. Värvide erakordsus ja kontrastid viivad mõtted elukeskkonna Loojale, Suure Tundmatu loomingule. Loomingule, kus maine elukorraldus ja Inimese piiratud valikud on jäetud paraku igaühe enda mureks. 
Edasiminekuks otsib inimene alati oma tee algust, seda siis lapsepõlvest. Praegugi veel meenub kauge lapseea erutus kooliteel, kärsitus tarkuse juurde, mis pidi andma inimesele Looja loomingu sügavama mõistmise ja oskuse siin maailmas ise hakkama saada. 
Edasi, noorusaastael maailm avardus, kuid alatiseks jäid mällu pildid ja lõhnad kodukohast, möödanikust, milleks olid esimeste sügiskülmade värskendav hingus, varahommikune sätendav, kahutanud maa ning jääkirmes lompide kardus. Fantaasialennuks keskkond missugune! 
Aeg läks ning tegelikkus paigutas kõikisemoodi. Mõistsin juba varakult üht: minu valikuid hakkavad ahistama varase noorusaja, so sõjaaegsete ja -järgsete aastate kasvukeskkond, ennekõike aineliste võimaluste nappus ja lõpuks noorusaja ajaline piiratus. Varastel noorusaastatel unistasin saada filoloogiks, isegi kirjanikuks või teoloogiks. Nii ei läinud ja muidugi on mul sellest kahju. 
Elu juhtis mind hoopis teistele radadele. Rahuldusin oma kitsamate, tol ajal vabal tahtel tehtud ratsionaalsete valikutega. Edaspidises elus ei juhtunud seda, et võimaluste ahtad piirid oleksid suutnud kahandada mu tegutsemisvajadust ja -tahet nii valitud erialal, aga ka teistes valdkondades. 
Märkamatult sisenesin keskikka, tol ajal rasketesse ja vastuolulistesse aastatesse. Aina ajanappus ja kiirus! Kui palju jäi tegemata: kuid kas üks rändaja, otsija suudabki kõiki radu kõige otstarbekamal viisil omal jalal läbi tallata? 
.

Lõpuks väsime, siis astume oma valitud rajalt kõrvale, jääme meenutama, puhkama... Tunnistagem: kõik juhtunu on toimunud ju lähiajas ja vaevalt oleme suutelised täielikut mõistma iseennast, saati veel teisi või olla mõistetud teiste poolt".

Vambola Raudsepp,

Antsla Keskkooli 12. lennu lõpetaja