Hetki akadeemik Paul Aristega

.

Aga meil hädaldatakse, kaevatakse elu

materialiseerumise ja tühjaksmuutumise üle.

Uku Masing.

Akadeemik Paul Ariste oli suure andega kordumatu isiksus. Kuidas aga mõista suurt talenti? Ei tea, keegi meist ei tea. Võibolla otsime vastust hoopis valesti püstitatud küsimusele, millele ei saagi vastust olla? Usun, et küsimuse võiks õieti püstitada vaid teoloog ja siis võime ehk saada ka mõningaid meid rahuldavaid vastuseid. Järgnevalt vaid mõned hetked minu kohtumisest akadeemikuga.

Akadeemik Paul Aristet teadsin varem ennekõike tema kirjutiste järgi, kuid nö silmast-silma tutvus tekkis siis, kui istusime vastastikku Tatu Ülikooli nõukogu koosolekutel. (Nii oli koosolekute saal sisustatud). Ta oli siis juba 78 aastane vanahärra, tõeline teadusaristokraat ja mind kui uustulnukat küsitles ta kohe: kes ja kust?
.

Akadeemik Paul Ariste
/foto internetist/

.Esimene seik. Selgitasin, et olen sünnilt Urvaste kihelkonnast, õppinud Tallinnas ja töötanud Valgas. No nii. Koosoleku ajal ulatas ta mulle järsku üle laua kirjakese vaid ühe lausega, so "Jauna slota tiri slauka?" (tõlkisin eesti keelde: uus luud pühib hästi/puhtaks). Eks valgalane pidi ju mõnevõrra läti keelt oskama. Selge: ju siis minu kui uustulnuka luud pidi hästi pühkima? Vastasin, et ega eestlase ja lätlase luua vahel vahet polegi, mõlemad pühivad ühtemoodi hästi.

Teiseks. Võru keelest niipalju, et see minu Urvaste kihelkonna kodukeel kipub lähemal olema isegi Sangaste kohalikule murdekeelele kui seda näiteks Haanja meeste kõnekeelele. Ja kuna minu vanaema (isa ema) oli mulk Paistu kihelkonnast, siis on ka minu murdekeel pärit üsna mitmest ilmakaarest.

Üllatav oli aga see, et niipea kui hakkasin oma kodukeelt kõnelema, ütles akadeemik kohe, et mu kodu peaks asuma kuskil Sõmerpalu mail. Läks täiega täppi, õige - Sõmerpalu valla Hänike küla.

Kolmandaks, soome keele oskusest. Rääkisin akadeemikule sellest, et pealesõja aastatel oli meil Hänike külas mitmeid ingerisoome perekondi ja lapsena õppisin neilt hoopis soome keelt. Ariste tundis huvi nende inimeste vastu, kust nad täpsemalt olid ja mis olid nende perekonnanimed. Selgitasin, et olid nad pärit Hattsinast ja nende soome keel oli üsna arhailine, sõnaga mitte päris üldkasutatav soome kirjakeel. Aastaid hiljem täiendasin end keelte koolis ja siis adusin, et minu tolle aja soome keel oli tõesti täis laene vene keelest.

Ja veel. Akadeemikule meeldis aasida. Küsis: miks ma tööl valge särgiga käin, kas ma pole edev ja tahan niimoodi noortele naistele meeldida? Polnud ju pilamises mingit pahatahtlikkust ja see kõik oli isegi vajalik isiklike kontaktide edasisel arendamisel. Ja neid kontakte oli mitmeid, kuid millegipärast enim meeldejäävad on vaid esimesed kohtumised.

Lõpuks aga hoopis muust. Olen kogu oma elu väga suure lugupidamisega suhtunud usklikkesse. Millegipärast minu sisetunne ütles seda, et akadeemik Ariste puhul oli tegemist sügavalt religioosse inimesega. Ilmselt polnud talle sobival tasemel vestluspartnerit, kellele ta võinuks end avada. Pealegi tol ajal võis see endaga kaasa tuua mitmeid ebameeldivusi.

Minu arusaamade järgi suure ande puhul inimese mikrokosmos harmoneerub Kõiksusega palju täiuslikumalt kui seda nn keskmise inimese puhul. Ju siis Kõiksus teeb kõik võimalikuks?

Kinnitused minu kahtlusele tulid aastaid hiljem. Nimelt olin Tartu Ülikooli aulas matusetalitusel, kus akadeemik Ariste saadeti oma viimsele teekonnale Jumalasõnaga. Aga see seik rääkis juba paljuski iseenese eest.

Praegu, palju aastaid hiljem olen akadeemik Ariste hauakivi juurde viinud lilleõie ja suhelnud seal temaga. Mõistan - ei, ta pole jäädavalt lahkunud, vaid viibib lihtsalt mingis teises dimensioonis ja on ikkagi koos meiega. Õigemini küll nende sadade tuhandete inimestega, kes teda teadsid-tundsid ja nüüdki temaga sidet otsivad. Ja see side on olemas ja jäädav. Ainult, kuidas seda lahti mõtestada?

Vambola Raudsepp,

emeriitprofessor