Autobiograafia: verbaalne vigade parandus elatud elule. (Autobiograafiast).
See enesekriitiline ütlus on olnud mul alati silmade ees, mil loen teiste kirjutusi või siis panen kirja oma. Seoses sellega olen rõhutanud, et autobiograafias talletatud energia läidab mälestusküünla igavikku lahkunule hetkel, mil avame raamatu. Ilmselt tegemist võimsa üllitisega, mis osutub ka tõeks. Inimene on ekslik ja kõik oleme teinud vigu, millest õpitakse, aga võibolla ka mitte. Tagasivaatena võib märkida, et elutarkus on oskus leppida pettumuste ja täitumatute soovidega.
Kosutav on lugeda heade kolleegide professorite Raimund Hagelbergi, Uno Mereste, Feodor Klementi, Karl Õigeri, Väino Rajangu, Arvi Olkoneni, Erast Parmasto jt memuaare, mis annavad omanäolise, õnnestunud pildi oma ajastust, elust ja tööst. Paraku inimene ei saa valida aega, millal ja missugusesse keskkonda ta sünnib ning ka hiljem elab. Praegu pean küll nentima, et elasin Tartu Ülikoolis väga heade ja abivalmite kolleegide keskel, kellest ka parimad mälestused. Aga kas alati? Kõik püüavad oma memuaarides vältida ebameeldivaid sündmusi, nähtusi ja inimesi - kuid kas on vaja?
Kui sageli peavad väljapaistvad inimesed, sh professorid taluma kadedust, alatusi, pealekaebamisi vms väga isesorti inimeste poolt. Minu töötamise ajal olid nendeks nt juunikommunistid, nende eksnaised, KGB poolt värvatud nuhid, KGB-töötajate armukesed või mõned lihtsalt andetud töötajad, kelle koht poleks üldse tohtinud olla ülikoolis. Tõsi on, et pikka aega ühes asutuses töötanud ametnikkond osaliselt korrumpeerub oma sugulus- ja sõprussidemete kaudu. Selline oli toona elu ja pole mingit vajadust seda vaimseset ja füüsilist saasta hakata paremas valguses näitama või teha olnule nö vigade parandust.
Kosutav on lugeda heade kolleegide professorite Raimund Hagelbergi, Uno Mereste, Feodor Klementi, Karl Õigeri, Väino Rajangu, Arvi Olkoneni, Erast Parmasto jt memuaare, mis annavad omanäolise, õnnestunud pildi oma ajastust, elust ja tööst. Paraku inimene ei saa valida aega, millal ja missugusesse keskkonda ta sünnib ning ka hiljem elab. Praegu pean küll nentima, et elasin Tartu Ülikoolis väga heade ja abivalmite kolleegide keskel, kellest ka parimad mälestused. Aga kas alati? Kõik püüavad oma memuaarides vältida ebameeldivaid sündmusi, nähtusi ja inimesi - kuid kas on vaja?
Kui sageli peavad väljapaistvad inimesed, sh professorid taluma kadedust, alatusi, pealekaebamisi vms väga isesorti inimeste poolt. Minu töötamise ajal olid nendeks nt juunikommunistid, nende eksnaised, KGB poolt värvatud nuhid, KGB-töötajate armukesed või mõned lihtsalt andetud töötajad, kelle koht poleks üldse tohtinud olla ülikoolis. Tõsi on, et pikka aega ühes asutuses töötanud ametnikkond osaliselt korrumpeerub oma sugulus- ja sõprussidemete kaudu. Selline oli toona elu ja pole mingit vajadust seda vaimseset ja füüsilist saasta hakata paremas valguses näitama või teha olnule nö vigade parandust.
Paljud, sh väärikad suurmehed peavad elulooraamatute kirjutamist mõttetuks tegevuseks, võibolla suurest tagasihoidlikkusest või kes teab veel missugusel põhjusel. Ehk on jõutud arusaamisele, et isiklikud elukogemused moodustavad vaid tühise, segava osa inimesele elus vajaminevatest teadmistest. Artur Alliksaar väidab: Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ju siis on autobiograafiad mõeldud ennekõike järeltulevatele põlvkondadele, kelle jaoks omame mingit tähendust.
Lisa: Minu poolt Vikipeedias avaldatud märksõnad: Erika Aland-Vernik; Endel Loide; Aleksander Jannes; Siiri-Merike Nummert; Arkadi Reigo; Gustav Raudsepp; Hänike; kerreti soo; Matu oja; Tagametsa oja; Karjasoo (soo); Kurenurme kool; Rahanduse ja krediidi kateeder; Ärirahanduse ja investeeringute õppetool.
Lisa: Minu poolt Vikipeedias avaldatud märksõnad: Erika Aland-Vernik; Endel Loide; Aleksander Jannes; Siiri-Merike Nummert; Arkadi Reigo; Gustav Raudsepp; Hänike; kerreti soo; Matu oja; Tagametsa oja; Karjasoo (soo); Kurenurme kool; Rahanduse ja krediidi kateeder; Ärirahanduse ja investeeringute õppetool.
Vambola Raudsepp
No comments:
Post a Comment