Ühe ammuse meenutuse järellugu

.

Ande suuruse märkamiseks

vajame ajalist distantsi.

.
1890 10- sept - sündis Marie Heiberg (suri 15. veebr 1942);
1906 - ilmus luulekogu Mure-lapse laulud;
1906 - asutati ajakiri Eesti Kirjandus. 
.

Minu vanaisa Gustav Raudsepa teine naine El-Aliide Solom-Raudsepp rääkis mulle 1960. ndatel ammu unustatud loo oma mehe ja Marie Heibergi kokkupuudetest, peaasjalikult vaid luule valdkonnas. Paraku midagi kirjalikku paberil pole säilinud. Või oli ehk mõni kirjarida Gustavi eluajal kuskil lauasahtlis luku taga, siis seda El-Aliidele lihtsalt ei oleks ta näidanud. Siiski Gustavi poeg Richard väitis, et olevat mõnda kirja luuletajalt näinud, kuid milliseid, jäägu see vastuseta.

Marie Heiberg (1890-1942) /Foto internetist/

Marie Heiberg õppis Urvaste vallakoolis ja Sangaste kihelkonnakoolis. Samal ajal aga Gustav käis sageli Sangastes Piirnatsi talus, oma isakodus sugulastel külas. Pärast leeritamist, seega 1900. ndate algul oli Gustav tihedalt seotud Urvaste kirikuga, laulis kirikukooris ja lõi kaasa muudes ettevõtmistes. Nii, et võimalusi nende omavahelisteks kokkusaamiseks/lävimiseks oli palju.

Gustav Raudsepp (1882-1935) /Foto erakogust/

Gustav rääkis aastaid hiljem oma naisele Mariest kui tõelisest imelapsest, kelles peitus piiritu luuleanne. Ei tea, kas Gustav söandas Mariele näidata ka omi luuleridu või hoopis imelapse anne innustas teda oma kirjakaustas ka midagi kirja panema? Küll aga suutnud Gustav mitut Heibergi luuletust peast oma naisele ette lugeda.

Marie Heibergi büst Urvaste kirikuaias  /vr*/

Igal inimesel on oma elutee, kuid Gustav rändas justkui mitmel rajal korraga. Ainukese perepoja saatus oli saada Lustivere talu peremeheks, kuid kõik võinuks ka teisiti minna. Oleks tal olnud pääs kõrghariduse juurde, võinuks ta ehk olla tol ajal filoloogiaprofessor Tartu Ülikoolis. Jääb vaid aimata, kuidas ta küll pregu kirjutaks oma luuletuse Marie Heibergi meenutades, so tema 120.ndal sünniaastapäeval.

Tänapäeval on Marie Heibergi luuletused kättesaadavad Eesti luule Kuldses klassikas. Toetudes viimasele ja teades, et ta oli religioosne inimene, siis võiks kirjutada (Gustavi märkmete alusel) järgnevad read:

Vaimuvägi

Marie Heibergi meenutades

Küll võimas on üks vaimuvägi,

Ta tühjuse tõeks tõmistas:

kes kõik nii kindlalt ette nägi

ja loodut rohkelt õnnistas.

Me elu enne selle algust

Ta igaveseks kuulutas.

Pakkus Püha Vaimu valgust,

hinge hea-hardalt puudutas.

Kõiksuse kinkis me kätte,

et leida igavest armu.

Me teele valiku jättis:

õnnistet ellu või põrmu.

Taeva-arm mu meele muudab,

hing üles üllab Ta imel.

Kui praegu võita veel suudaks -

osadus Issanda nimel.

Sõna sai lihaks ja liha sõnaks:

viidaks viimaks kalmukivi.

Kõrgus sai mu kalliks koduks,

varuks vaimuvara vili.

Nagu me nüüd teame, kujunes Marie Heibergi saatus üsna traagiliseks, kuid mitte vähem traagiliseks kujunes ka Gustav Raudsepa viimane eluaasta. Või oli seal midagi platoonilist, mingit hingesugulust teineteist õieti tundmata - seda annavad aimata Marie Heibergi 1906. aasta kirjaread: Ma kirjutan verega/ hinge imelist saladust,/ murede sügavuse/ otsata hämarust...

Vambola Raudsepp,

harrastuskoduloolane