Ainutõde
On õilsad, üllad ideed,
tulevikku sillutatud teed.
Keelatud vastuväited
ja ebaõnnestumise näited.
Kui miski on valesti,
siis on see alasti:
tõe hiline striptiis,
kui raagus okstes hiis.
Tõde tõuseb, vale vajub,
tõde lendleb, valel on kaalu;
kaugelekanduvad mõjud.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Rahutus
AD 1978
Pole labürindis lõpuvalgust,
on tuhmid seinad, tupikteed;
käikude all lehkavad reoveed.
Aumüüris oluohvrite tuhaurnid.
Soovid maha maisest, muule,
indiviidi eksistents na tühine.
Mõtted Kosmosesse, Kuule,
kombes labürint meil ühine.
Muganduja elu kaaneta kastis,
määratud seisus allsüsteemis.
Rahutu eksleja noor algus:
unistus laevast, lootused lastiks.
Eirata labürindi traditsioone,
loob vabadusest illusioone:
annab rahutuse, rahulolematuse,
lahustunud isiksuse olematuse.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Tänulikkus
Jaan Pikale (1877-1968)
Eellased elavad üle oma aja,
jääb meile nende (vaimu)rikkus.
Saadab sugupõlvi suunav kaja;
pärandist järeltulija tänulikkus.
Talu karmilt kurnas selga, käsi,
tekkis lihastöö kurikuulus kultus.
Sulaspoiss ülikooli eemalt nägi,
ruttu lootus sisse saada kustus.
Kasin vanematekodu aineline tugi,
tähtsam soojad südametuksed.
Genuiinne tungiv teadmiste huvi,
lastele paotas suurkooli uksed.
Kasvav rikkus nüüd võimalusi jagab,
toimivad juurtest päritud geenid.
Etnose jätkusuutlikkuse tagab,
väärtuste vereringe ja terved veenid.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Headus
Headus varjab väetit süles,
selg kaitsetu, rünnatud ülalt.
Julmalt salvavad nooled ja noad;
usk veel sõprade, kaaslaste toel.
Vihkab väeti heasoovija nõrkust,
aktsepteeritud häbitus ja kõrkus.
Kasvab kurjus headuse rüpes,
hoolivusel kuristikuhüpped.
Risk kaduda, kukkuda iga hetk;
valitud tee kesk möllavat melu.
Headus - äravisatud, kasutu lelu,
teistele elatud tühine elu.
Headus eeldab jõudu ja vabadust,
seista silmitsi kurjaga, võidelda.
Nurjatu moraal leiab vabandust,
talume julma jätise alandust.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Gustav Raudsepp (1882-1935)
Väsimus
Kord pehmesse pilve peitun,
mure seal mureneb haihtub.
Kus kuukiir mu palet paitab,
õnnist' rahu leida sääl saan.
Tuul õrnalt kiigutab, uinutab,
tähesära hellalt suigutab.
Tuli väsimust värskendav uni,
lõpp - kustund maapäälne elutuli.
Lustiveres, 1934.
