FINANTSOTSUSED: Intuitsiooni ja arvutluste sünergia

.

Nüüdisajal inimaju piiratus on muutunud

 juba uurimisobjektiks. /vr*/

.

Rahandusteoreetikuna pole ma kunagi tahtnud praktikutele peale suruda ühte ja ainuõiget lahendust või tõde, pigem olen alati püüdnud neid ärgitada arutlustele, kuid seda just fundamentaaltedmiste baasil. Alljärgnevalt mõned read varade ostu-müügi probleemidest.

Tõsiasi on see, et tänapäeval igas teadusharus teadlased tunnetavad oma teadmiste piiratust. Ja see on täiesti mõistetav. Pildil: Vambola Raudsepp oma töölaua taga. /vt*/.

Esiteks. Mida siis väärtustada kõrgemalt, kas vara momendiväärtust või sellest varast tekkiva rahavoo summaarset väärtust? Vastuse peaks andma modernne finantsjuhtimisteooria. Ja annabki: vara väärtus võrdub tulevaste rahavoogude nüüdisväärtusega, kusjuures neid rahavoogusid diskonteeritakse riski arvestava teguriga (diskonteerimismääraga). Nii, et tegemist on võrdsete summadega, so ei saa ühte ega teist kõrgemalt väärtustada. Vastuse saime puht matemaatiliste tehete abil. Nagu näeme, arvutlustest ei piisa, mängu peab tulema finantsjuhi vaistlik tunnetus, mis baseerub rahanduse kui distsipliini (teadusharu) täpsele piiritlemisele. Nüüd peame tegema retke süvateadmistesse.

Teiseks. Mida ütleb meile rahanduse definitsioon. Kes tahab neid definitsioone lugeda hästisõnastatud ja ilusas eesti keeles, sirvigem Uno Mereste Majandusleksikone. Paljude maailmas levinenud definitsioonide seast meeldib mulle enim üks: rahandus on raha juhtimise kunst ja teadus. Mis see siis on? Lihtsuse mõttes seostame kunsti parima tulemuse vaistliku tunnetamise võimega ning teaduse (matemaatiliste) arvutlustega praktilises rahandustöös. Kumba siis eelistada, kas erudeeritud finantsjuhti või head majandusmatemaatikut, finantsarvutluste tundjat?

Kolmandaks. Eelöeldus ei tule näha vastuolu. Ei tule eelistada üht teisele, vaid eesmärgiks kindlasti seada mõlema (intuitsiooni ja arvutluste suuna) koostöö. Küsimus kerkib selles, kuivõrd nende erinevate suundade esindajate koostöö võimalikuks osutub? Ettevõtte tasandil võib koostöö osutuda üsna viljaksks, kuid mitte riigi tasandil.

Neljandaks. Riigi tasandil muutuvad asjad keeruliseks. Asi on selles, et riigi tasandil finantsalased otsused oma sisult on ju poliitilised otsused, mis samal ajal peavad veel leidma rahva enamuse toetuse. Nii, et (ministri?) intuitsioon võib ütelda küll ühte, aga valimislubadused käsivad teha teist. Ja saabki ring täis. Elluviidav otsus saab olla vaid üks, kahte eraldi tehtud otsust me korraga ellu viia ei saa.

Viiendaks. Väidan alati, et teadlane (kaalutleja ja kõhkleja nagu ta on), ei ole just majanduspraktikule parim nõuandja. Avalikkuses sõna peavad saama ja võtma oma eriala hästi tundvad, kompetentsed inimesed, kes teevad iga päev ühte või teisi praktilisi finantsotsuseid. Või mis parem, kui asjatundjad esindaksid mingit poliitilist parteid või vähemalt oma argumenteeritud suunda. Samas aga teadlast tasub alati kuulata, sest rahandusteoreetilised loogilised arutlused hõlmavad asja palju laiemalt, kui seda vaid üksikute probleemide puht intuitiivne lahendamine sisuliselt on, olgu see siis isegi mitmekülgselt koostatud tehniliste finantsarvutluste baasil.

Lõpetuseks. Minus, nagu igas Eesti kodanikus tekib nukker kahtlus: kui me liiga agaralt riigi vara maha müüme, kas ükskord riik ei jää üldse ilma oma ainelisest baasist? Siit aga mitmed riskid, sh ka julgeolekurisk. Kuna ise olen olnud alati omavaralisuse poolt, siis olen pigem varade juurdeostude poolt, mis tekitaks mulle tulevasi stabiilseid rahavoogusid. Aga see on ennekõike minu isiklik arutelu, praktilisi finantsotsuseid tehku ikkagi poliitikud ja valitsus eesotsas rahandusministriga.

Vambola Raudsepp,

finantsjuhtimisteoreetik, Koorastes 2006.

ARVAMUS: Tuleviku majandusareng: sumbuv võnkumine?

Teadlased üle maailma kiikavad üsna murelikult aastasse 2050 ja kaugemalegi – ees ootavad murrangulised aastad.

See, milliseks kujuneb Eesti tulevik lähema neljakümne aasta jooksul ja hiljem, sõltub sellest, kui tarku valikuid me oskame teha praegu.

Mõtete kogumiseks on vaja aega, mida paraku alati on vähe.

Vambola Raudsepp Koorastes aastal 2010. /vr*/

Pidades silmas üleilmseid muutusi, tuleb Eestil kui väikeriigil investeerida ennekõike omavaralisusesse ja -varustatusse elanikkonna toimetuleku ning jätkusuutlikkuse tagamiseks. Muidugi vältides autarkiat, s.o rahvusvahelise tööjaotuse vastand-olukorda. Omavarustatus aitaks meil sujuvalt üle elada võimalikud majandusraskused. Veel enam – olla juba paarikümne aasta pärast üks maailma atraktiivsemaid väikeriike, kellel on usaldusväärne majandus. Kõigele lisaks võime olla tänulikud oma soodsale elukeskkonnale (rikkalikud põllumaa, metsa, puhta põhjavee jm varud) ja väiksele rahvaarvule. Millised on aga kõige olulisemad meid mõjutavad muutused lähiajal maailmas?

Esiteks. Maailmamajandus, s.o meie planeedi majandus pikemas perspektiivis lihtsalt peab kasvama tõusvas joones, sest juba kahekümne viie aasta pärast tuleb Maal toita, panna riidesse, kindlustada töö, eluase, arstiabi, haridus jm ligikaudu 10 miljardile inimesele. Selle peab tagama normaalselt toimiv majandusmudel, mille loomise poole peaks liigutama igas maailma nurgas.

Edasi. Ei ole usutav, et kõrge elatustaseme privileegid jäävad veel aastateks üksnes arenenud piirkondade elanikele, kusjuures nad moodustavad vaid 10 protsenti maailma rahvastikust. Kas valdav osa, mis on vaesem ja moodustab ca 90 protsenti elanikkonnast, lepib praeguseks tekkinud olukorraga? Kindlasti mitte. Minnalaskmine rikaste riikide ja maailmaorganisatsioonide tasandil võib lõppeda katastroofiga!

Teiseks. Vaesem osa planeedi elanikest muutub üha rahutumaks, nõudlikumaks ja sõjakamaks. Näljale on lisandunud relvad. Seega tarbimise ja tootmise kogumaht nendes piirkondades kasvab tulevikus koos rahvaarvuga, kuigi minimaalsete vajaduste rahuldamine jääb ikkagi veel pikaajaliseks probleemiks. Muidugi arengutsükli eri faasides võib olukord olla kord parem, kord halvem. Ja suure rahvaarvuga vaesemad maad ei pruugigi leida sobivat majandusmudelit, mis tagaks iga inimese rahuldava elu ja toimetuleku. Rikkad maad aga peavad õppima ja harjuma kordi säästlikuma eluviisiga. Inimeste tarbimiskäitumine muutub üha ratsionaalsemaks (elu ise sunnib!) ja siit ka võimalik järeldus, et arengu tsüklilisus küll jääb, kuid tsükli kõvera amplituud hakkab eelolevatel aastakümnetel meenutama sumbuvat võnkumist.

Majandusvälised mõjud Kolmandaks. Praegune majandussurutis jääb üleilmseks ja kardetavasti pikemaajaliseks ning võtab üha uusi meile veel tundmatuid vorme. Lisaks majanduslikele teguritele hakkavad meid mõjutama mitmed majandusvälised aspektid (maardlate ammendumine, kliima-, keskkonna jm muutused), millega tuleb väga tõsiselt arvestada nii lühi- kui ka pikaajaliste majandusprognooside koostamisel. Juhul kui realiseerub ülalmainitud nn sumbuv võnkumine, võib see vältida mõningaid ettenägematuid ebasoodsaid arenguid, halvemal juhul katastroofe.

Neljandaks. Iga prognoosi puhul on ja jääb eksimisvõimalus. Kuidas neid minimeerida? Probleem on iseenesest mitmetahuline, sest riigi tuleviku seisukohalt oluliste poliitiliste otsuste tegemisel võetakse aluseks ennekõike majandusteadlaste tehtud prognoosid, samal ajal kui teiste teadusharude esindajate häält on vähe kuulda. Küsimus pole selles, kui kaugele me oleme võimelised ette nägema, vaid kui paljudes aspektides prognoos on läbi töötatud. Seda enam vajame kollektiivset ajutööd.

Lõpetuseks. Jäägu see üleilmse majandusarengu sumbuva võnkumise võimalus tulevikus praegu küsimärgiga. Meie kollektiivne mõistus ootab aga Eesti majanduse soodsaima arengutee kohta vastust juba homme.

(Ärileht, 26. august 2009 )