TÜ vanemõpetaja Endel Jaanus

.

Oma ajast ees saavad elada üksnes oleviku kreeditorid.  

Vambola Raudsepp.

.

Paljude huvialadega, erudeeritud kolleegi Endel Jaanust tundsin ma ennekõike Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vanemõpetajana, kuna ta töötas raamatupidamise kateedris nimetatud ametikohal aastatel 1968-1974. Tegin temaga erialast koostööd, aga ennekõike raamatu TRÜ majandusteaduskonna ajaloost ja tänapäevast, Tallin, kirjastus Valgus, 1980, vastutav toimetaja Vambola Raudsepp, koostamisel.

.

 

.

Endel Jaanus ülikooli vanemõpetajana

.

Endel Jaanus kirjutas kõnesoleva väljaande kõige sisukama sissejuhatava osa, so majandusteaduste õpetamisest Tartus möödunutel sajanditel, lk 4 - 20. Seda sisutihedat uuringut, sh paljude asjaosaliste fotodega, on kasutanud hiljem paljud ajaloolased Tartu Ülikooli ajaloo käsitlemisel.
.

Tartu Ülikooli majandusõppejõude 1970ndatel

Endel Jaanus käis Tartusse tööle Elvast rongiga ja kuna ma sõitsin sama rongiga Valgast Tartusse, siis juhtusime sageli koos sõitma ning meil tekkis võimalus vestelda väga erinevatel teemadel. Ennekõike üllatas tema väga lai silmaring ning teadmiste rohkus ja sügavus.
.

Vambola Raudsepp 1970ndatel

Niisiis, kes oli Endel Jaanus? Pean kohe tunnistama, et mina tundsin teda isiklikult vaid napilt kümme aastat. Endel Jaanus oli sündinud 6. mail 1926. aastal Rannu vallas, lõpetanud Üleliidulise Rahandusinstituudi (1958), töötanud pankades, Statistikavalitsuse õppekombinaadis, Tartu ülikoolis ning Ajaloo keskarhiivis. Inimesena tagasihoidlik, põhimõttekindel vanapoiss, samal ajal intelligentne, töökas majandusteadlane ja teadusloolane. Keelte- ja ajaloohuviline, uurinud ja kirjutanud kohanimedest.

.

Vambola Raudsepp

.

Biblioloog Meelis Ideon

.

Ande suuruse märkamiseks vajame 

ajalist ja ruumilist distantsi.

.
Meelis Ideon (25.12.1941-22.09.2008) õppis Kurenurme 7-a koolis, Võru 1. Keskkoolis ning Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) keemiateaduskonnas, mille lõpetas keemilise tehnoloogia erialal 1966. aastal. Töötas aastatel 1966-1970 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana, seejärel Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogus aastatel 1970-2008 mitmetel ametikohtadel, sh direktori asetäitjana (1975-19959 ning direktorina (1995-1999).
.

Kurenurme 7-a kooli õpilased ja õpetajad (1953)
.

Meelis elas minu naabripoisina Sooveres (Hänike külas) kuni 1961. aastani, mil lahkus sealt jäädavalt seoses õppima asumisega Tallinnasse. Koos käisime Kurenurme koolis, so aastatel 1949-1956, tema läks edasi õppima Võru keskkooli, mina aga Antslasse. Õpingute ajal paistis ta silma erakordselt suure lugemusega, nii et põhikooli raamatukogus polnud enam raamatut, mis Meelise käest polnuks läbi käinud. Teda iseloomustas väga mitmekülgne väljendamisoskus ja fantastiline mälu. Võis arvata, et tema edaspidine elukäik võinukski olla seotud nö humanitaarvaldkonnaga, kuid kõigi üllatuseks asus Meelis õppima hoopis TPI keemiateaduskonda.

 

.

Võru rajooni keskkoolide lõpetajad suvelaagris Vastseliinas (1960). 

/Meelis Ideon viiendas reas vasakult teine/

.

Peale keskkooli lõpetamist olin Meelisega koos suvelaagris Vastseliinas, üksikuid kokkupuuteid oli ka TPI-s õpingute aastatel, kuid need olid väga põgusad. Põhilised suhtlemisaastad jäid aga lapsepõlve, mil elasime naabritena Hänike külas. Sealt ka kõige eredamad mälestused.

Meelis Ideon (keskel) sügisjooksust osavõtjana

.

Spordipoisiks jäi Meelis kuni oma elu lõpuni. Vaid üks seik. Olin üllatunud, kui aastal 1957 hüppas ta põllupeenral kaugus ligikaudu 6 meetrit, so olukorras, kus sellise tulemuse saavutamiseks puudusid igasugused arvestatavad tingimused. Samal aastal Osula Harjumäel korraldatud spordipäeval jäi ta jooksudes teistele püüdmatuks.

.

Märkasin Meelise erakordset annet algkooliaastatel ja lootsin põhjendatult temalt kõrget tähelendu. Muidugi osaliselt nii tal ka läks, kuid siiski mingitel põhjustel ta tõeline talent ei avaldunudki, edasiliikumine jäi justkui peatuma poolele teele. Kas töökohad polnud tema ande väärilised? (Meeliselt on ilmunud publikatsioone ja konverentsi ettekandeid, kuid kirjutiste spetsiifilisuse tõttu ei oska ma nende kohta midagi ütelda). Või sai takistuseks karjääriredelil tõusuks hoopis tema intelligentsus, liigne heasoovlikkus ja tagasihoidlikkus? Ja veel. Meelist on küll autasustatud Haridusministeeriumi aukirjadega, TTÜ kuldmärgiga vms, ta on osalenud mitmete nõukogude ja toimkondade töös, kuid minu arvates ei peegeldu ka eelöeldus tema vääriline tunnustamine.

.

Kui pöörduda tagasi lapsepõlve, siis meenutuste varal võib teha mõningaid oletusi. Kõigepealt juba algklassides oli ta justkui paigutatud nö erandite hulka ( ta isa oli emigreerunud välismaale ja toona loeti seda vaat et riigireetmisena), keda ei soovitud näha ühiskonnas aktiivsena, rääkimata esialgu pioneeriks olemisest. Nõukogude ajal edasiminekuks vajati komsomoli ja kompartei soovitust, mis Meelise puhul ei tulnud muidugi  arvessegi. Eks taolist kujunenud olukorda tajus Meelis ka ise ja ta püüdis nii keskkoolis, aga ka kogu nõukogude aja hoida omamoodi madalat profiili. Tundub, et tema toonane tõus ja üldse edutamine ametiredelil oli rajatud ennekõike andele, töökusele ja pühendumusele. Minu veendumuste kohaselt olnuks Meelise õige, kõige sobivam koht teaduses, professoriks ülikoolis ja seda peaasjalikult humanitaarteaduste valdkonnas. Paraku nii ei juhtunud.
.

 Argo Ideon

 /foto internetist/

.

Nüüdisaja tegijana peab nimetama Meelis Ideoni poega, ajakirjanikku Argo Ideoni (1966), kelle juured oma isa kaudu on Hänike külas Soovere talus.

 Vambola Raudsepp

.

.

Dekaan Eduard Inti

.

Põhimõttekindlus vabastab süvamõtlemisest.
 /Vambola Raudsepp/.

.
Kui alustasin õpinguid TPI majandusteaduskonnas, siis tol ajal oli dekaaniks Eduard Inti (1913), majanduskandidaat (1953) ja dotsent (1956), kes luges meile poliitökonoomiat. 1960. aastal oli ta valitud instituudi parteibüroo liikmeks ning samal aastal kinnitati ta majandusteaduskonna dekaaniks ja poliitökonoomia kateedri juhatajaks. Enne seda oli ta töötanud EKP KK teaduse ja õppeasutuste osakonna juhatajana. Dekaanina töötas ta 1963. aastani ning kateedrit juhatas 1970. aastani, mil läks ka pensionile. Eduard Inti oli lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna (1940) TPI majandusteaduskonna (1946) ning NLKP KK j.a. Ühiskonnateaduste Akadeemia (1953), kus kaitses kapitalismi üldkriisi teist etappi analüüsiva kandidaadiväitekirja.
.

TPI majandusteaduskonna 

dekaan Eduard Inti

/foto internetist/

.

Mäletan Eduard Intit dekaani ja õppejõuna kui korrektset, sõbralikku ja suhtlemisaldis inimest. Kandis alati valget särki, maitsekat lipsu ja hästi istuvat, hooldatud ülikonda. Loengud korralikult ette valmistatud, mõneti igavavõitu ja monotoonselt esitatud. Kuna toona sisaldas poliitökonoomia ka majandusteooria elemente, siis võis tunda lektori mõningaid nõrkusi majanduse baashariduse alal (nt statistiliste näitajate kujunemine,  lahtimõtestamine, analüüsimine vms). Samas aga dekaanina tundis ta püsivat huvi üliõpilaste õppeedukuse, elamistingimuste jt probleemide vastu.

Paraku oskan ma väga vähe ütelda midagi konkreetset Eduard Inti teaduslike publikatsioonide kohta. Asi on ka selles, et tol ajal oli põhirõhk väitekirjadel, so need pidid olema igati tasemel, mitte aga publikatsioonidel. Minu õpiaastate algul (aga see oli ennekõike nö Hruśtśovi aeg)  oli Eduard Inti teadustöö teemaks kommunistliku töö liikumine ENSV ettevõtetes, millest pidi kujunema ka doktoriväitekiri. Etterutates ütelda oli see täiesti perspektiivitu uurimisteema, millesse muide oli kaasatud ka üliõpilasi. Koos Hruśtśovi kukutamisega kadus ka see üldsusele pealesurutud nn kommunismivaimustus ja uurimisteema kommunistlikust liikumisest muutus mõttetuks.
.

Eduard Inti (esireas vasakult esimene) 

lennukooli kursandina Eesti Vabariigis

/foto internetist/

.

Meie üliõpilastena ei teadnud praktiliselt Eduard Intist midagi ja ega me tea praegugi. Kuna 1986. aasta juunis on teinud Lembit Lauri saate Eduard Intist, so saatesarjas Kirjutamata memuaare, siis üht-teist siiski teame. Niisiis, ta oli Eesti Vabariigi ajal õppinud lennu- ja sõjakoolis, töötanud raudteel, juunikommunistina määratud 1940. aastal õhukaitse poliitjuhiks. Sõja algul osales hävituspataljonis ja korraldas sellealast tööd, viibis tagalas perega (kus kaotas nälja ja külma tõttu väikelapse) ning hiljem kasutasid ENSV kompartei kõrgema eśeloni juhid teda ennekõike politrukina väga erinevate ülesannete täitmiseks. Korraldas metsavendluse likvideerimist Võrumaal, so nendest ja teistest seikadest on ta rääkinud palju aastaid hiljem.
.

Eduard Inti pensioneerus 56 aastaselt, so parimates aastates mehena ja mitte tervislikel põhjustel. Ilmselt oli selline asjade käik talle suureks moraalseks löögiks: oled oma töö teinud ja nüüd astu kõrvale! Nagu tolle aja kaasüliõpilased mäletavad, elas Eduard Inti erakuna suhteliselt kõrge vanuseni, kuid paraku surmakuupäeva ei leia me ühestki avalikust allikast. (Tema endistelt üliõpilastelt sain hiljem teada, et Ed Inti suri 1.mail 1997.a. ja ta on maetud Tallinna Liiva kalmistule).

.

Ajaloolise tõe huvides peaksima andma ka Eduard Intile koha teatmeteostes, ennekõike aga TTÜ majandusteaduskonna ajaloos, vaatamata sellele, kas see tõde on meeldiv või ebameeldiv kaasaegsele lugejale.

.

Vambola Raudsepp

.

Majandusõppejõud Bernhard Veimer

.

Julged ja karakteriga inimesed tunduvad teistele

 alati pahaendelistena. /Hermann Hesse/

.

 Minu kui Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) majandustudengi kokkupuuted Bernhard Veimeriga (4.12.1906-09.1973) langesid aastatesse 1961-1966, mil ta õpetas meile rahvamajandusajalugu ja majandusgeograafiat. Edasi vaid mõned seigad isiklikest mälestustest.

Teadsime Bernhard Veimerist kui  inimesest väga vähe, vaid episoode: ta oli olnud mitmetel juhtivatel kohtadel ENSV-s (raamatukogunduse ja arhiivinduse alal) ning pikka aega töötanud majandusõppejõuna nii TPI-s ja Tartu Riiklikus Ülikoolis. Kommunist, olnud Suure Isamaasõja aastatel tagalas, represseeritud ja hulk teisi seiku, mida on nüüdisajal isegi raske tuvastada, sest tema kohta teatmeteostes on vaid mõni rida või needki puuduvad. Muidugi hoopis tuntum oli tema vend Arnold Veimer ja Bernharditki teati enim oma kuulsa venna kaudu.

.

Bernhard Veimer kolleegide keskel
/foto internetist/

.

1961.aasta sügisel õpetas Bernhard Veimer meile majandusajalugu, hiljem majandusgeograafiat. Tol ajal oli ta vaid 54 aastane, kuid oma väljanägemiselt tundus ehk kümmekond aastat vanem: ülekaaluline, lotendavad lihased, hooldamata hambad, taaruv kõnnak. Erudeeritud õppejõud, suure lugemusega, suur teatrisõber. Samas aga loengud monotoonsed, äraolev ilme,  mõnikord tundus, et ta rääkis üht, kuid mõtted uitasid hoopis mujal. Hariduselt oli ta TÜ ajaloomagister (1938), kel teaduslikke töid väga napilt, kuid valitud siiski dotsendi ametikohale. Muide, arvestades tolle aja tavasid ja avaldamisvõimalusi, siis põhirõhk lasus väitekirjal, mitte aga niivõrd avaldatud teaduslikel töödel.
.

 TPI peahoone, hiljem majandusteaduskonna õppehoone Koplis

.

Inimesena oli Bernhard Veimer heasoovlik, kuid üliõpilastega mitte väga kontakteeruv. Vanahärra nautis tüdrukute tähelepanu ja kohati võis temas isegi edevus välja lüüa. Tema pereelu kohta ei teadnud keegi midagi, kuid 1970ndatel olla tal olnud nö korterinaabriks värskelt TRÜ bioloogiaeriala lõpetanud tüdruk (?). Küsimusi tekitab ka see: miks tema elulooandmestikus pole surmakuupäeva? Aga need seigad on vähemtähtsad, hoopis tähtsam on see, et te oli majandusõppejõuks väga väga paljudele üliõpilastele.
.

 Vambola Raudsepp 

TPI majandustudengina (1962)

Olen veendunud, et Bernhard Veimer väärib kohta entsüklopeediates ja teistes teatmeteostes.

Allikad:
Tallinna Polütehniline Instituut aastatel 1936-1986. Koost. M. Graf. - Tln., Valgus, 1986.
Valner Krinal. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna minevikust ja tänapäevast. TÜ Kirjastus, 1999.

.

Vambola Raudsepp

.

Osula kool: sündmused, faktid ja inimesed

.
Sõmmõrpalu vallakoolid. Osula kool. Koostaja Heljo Saar. AS Täht Võru, 2012, 456 lk.
.

Raamat koosneb sisuliselt mitmest osast: (1) mõisa- ja vallakoolide ajalugu /koostanud Uuno Ojala/ ning seejärel (2) viimase saja aasta koolikillud /koostanud Heljo Saar/, mis sisaldab kooli asutamist ja uuenemist, koolijuhte ja õpetajaid, teisi töötajaid, tuntumaid vilistlasi ning lõpuks noorgiide ja kodu-uurijaid.

.

.
Seda mahukat tööd peab kaua ja korduvalt uurima, et seostada sündmused, faktid ja inimesed kindlas ajalises kontekstis.
.

Vambola Raudsepp

.

Majandustegelikkus põlvnemisloo osana

.

Vambola Raudsepp Osula Raamatukogus (3.o4. 2014).

 Esinemise teema: Genealoogia ja kodulugu.
.

Genealogy is a multidisciplinary science that binds strongly to economics. This article examinies the Raudsepps family trees and their housholds through the centuries in Tartu county and Võru county.

.

 Genealoogilistes uuringutes selgitatakse välja ennekõike meie otsesed esivanemad, lähisugulased ja seejärel pööratakse enim tähelepanu isiksustele, kellel suurem panus sugupuu kujunemisel, arenemisel. Isiksused aga kujunevad, arenevad vaimu- ja ainelisel varal. Seega majandustegelikkus ja -baas moodustavad ühe kandvama osa iga konkreetse isiku põlvnemisloos. Paraku on seda aspekti vähe uuritud, puudub ka metoodika taolisteks uuringuteks.

Eelnevate põlvkondade  elutingimusi saab hinnata viie näitajate rühma varal:

• Igapäevane toit
• Eluase ja riietus
• Töö, töötingimused ja töövõime taastamine 
• Tervis ja arstiabi
• Haridus.
  

.

 1700ndate aastate Schmidtide-Raudseppade eluasemeks Sangaste Piisaste külas oli suitsutare, toit ühekülgne (aganaleib, liha, metsaannid vms), arstiabi olematu, mistõttu laste ja eriti naiste suremus suur. Kooliharidusele juurdepääs piirdus külakooliga. Samas aga räsisid Sangastet, aga ka kogu Eestit sagedased näljahädad ja haigused, kuid viimane suurim katk Eestis oli aastatel 1710-1713, mil suri umbes 200 000 inimest, so pool rahvastikust.

Suitsutarede aegu olid ka mõisad suhteliselt armetud, kuid nende moodne väljaehitamine algas alles 1800ndate viimasel veerandil. Näiteks Sangaste mõisa härrastemaja (valmis aastai 1879-1883) on Baltikumi uhkemaid esindajaid. Kärgula mõisa peahoone valmis 1791. aastal, kuid 19. sajandi lõpuaastatel ehitati peahoone ümber luksuslikuks neobarokkstiilis mõisahooneks.

Suitsutare (illustratiivne)
.

Kärgula mõisa härrastemaja (20nda sajandi algul)
.

1850ndate keskpaiku elasid Raudsepad juba Peerna Hansi talus, kus majal oli korsten ning väljaehitatud taluhooned asetsesid ümber talumaja. Kui suitsutares elanud Henno ja Peeter elasid vastavalt 63 ja 57 aastaseks, siis Tiit suri Peerna Hansil alles 84ndal eluaastal. Talu toidulaud oli juba tunduvalt rikkalikum ning külakool andis juba arvutamise, lugemise, geograafia, ajaloo, laulmise vms alal arvestataval tasemel hariduse. Küll aga riietus, jalanõud jt jäid sellele tasemele, mida võimaldas naturaalmajandus.

Lustivere talu (elamu valmis 1893ndal aastal)

Peeter Raudsepa (1850-1905) rajatud Lustivere talu oli toona Kärgula mõisapiirkonna üks täiesti ajakohane majapidamine. Talus oli juba 2 tööhobust, 6 lehma, vasikad, lambad, sead, kanad ning põllul kasvatati rukist, otra, kartulit, kaera, nisu, lina vms. Ehkki ka siin võime veel rääkida naturaalmajandusest, siis piima viidi juba Linnamäe mõisa meiereisse kui nö kaupa.
.

 Tänapäeva Piirnatsi (toona Peerna Hansi). 

Peeter Raudsepa sünnikoht

.
Põlvnemisloos eraldi peab käsitlema meie esivanemate töökust ja töötahet. Siin asjakohaseks näiteks on taude päriseksostmine ja uute talude rajamine, kuni nende täielikule väljaehitamiseni.  Lausa imekspandav on noorte taluperemeeste pühendumus oma kodu loomisele, rakendades kõik oma füüsilised ja vaimsed võimed. Selline töötahe sõltub inimese isiklikest emotsionaalsetest ja sotsiaalpsühholoogilisest kliimast, mis on aga eraldi uurimust vääriv aspekt.  Toonastes tingimustes noore peremehe töötahe ajendas neid tegema erakordseid tööpingutusi, mis osutusid väga tulemuslikeks. Paraku ebaloomulikult pikaajaline raske töö murdis taluperemehe Peeter Raudsepa tervise lõplikult tema 55ndal eluaastal, mil ta lahkus läbi äkksurma.
.

Richard Raudsepa pere kodu 

(Hänike küla, Kolga talu, 1949)

 .

 Richard Raudsepa eramaja (valminud 1958ndal aastal)

.

Peeter Raudsep pojapoeg Richard Raudsepp (1910-1971) ehitas välja talukoha Lustivere talu B-osale 1937.-ks aastaks ning hiljem maja Antsla linna, mis valmis 1958. aastal. Tolleks ajaks oli majanduslik olukord paranenud sellisele tasemele, nagu seda võimaldas N.Liidu plaanimajandusesüsteem.
.

Raudseppade eramu Kooraste Suurjärve ääres (aastast 1999)

 .
Tänapäeva olukord on hoopis teistsugune, so inimese suurimaks rikkuseks on informatsioon, haridus, ideed, läbilöögivõime, töötahe vms, mitte aga üksnes ainelised varad. Sellepärast kaasaegse inimese sugujuurtes üha olulisema koha võtavad hoopis teadlasaristokraadid, uut laadi mõtlemismaailmas elavad suured isiksused.
.

Vambola Raudsepp

.

Juured Koorastes: Eesti teadlased

.

 The article discusses the Estonian scientists who were born in the village of Kooraste (Põlva County).  The article emphasizes the need to mark their birth places (by dint of memorials) and the need their biographies investigations.

 .

Kooraste juurtega tuntud Eesti teadlasi on seni vähe uuritud, tutvustatud ning nende sünnikohad teeviitade, mälestustahvlite vms on tähistamata. Alljärgnevalt mõnedest neist vaid paari sõnaga ja pildiga.
.

 .

Meditsiinidoktor, Eesti TA akadeemik 

Voldemar Vadi (25.02.1981-05.11. 1951)

.

Arstiteadlane, sisearst ja balneoloog Voldemar Vadi on sündinud Koorastes, hilisem haridustee seotud Tartuga (Treffneri gümnaasium, Tartu Ülikool), med dr (1924), prof(1934) ning Eesti TA liige aastast 1946.

.

,

Keemiadoktor, Eesti TA akadeemik

 Oskar Kirret (1909-1991)

.

Oskar Kirreti kohta on Eesti Teaduste Akadeemia koostanud väga põhjaliku elukäigu sündmustiku, teadustööde loetelu jne teda on meenutatud TTÜ väljaannetes juubelisünniaastapäevadel, kuid paraku Koorastega seonduvat ei leia kusagilt.

.

Pedagoogikadoktor 

Hilda Taba (1902-1967)

.

Hilda Taba kohta on vaid üksikuid kirjutisi kohalikelt koduloouurijatelt ning need seonduvad õnneks ka Koorastega. Kuna praegu elab veel tema lähisugulasi, siis on nende otsustada, kuidas Hilda Taba sünnikoht tähistada (mälestustahvel vms).

.

Metsateadlane 

Paul Reim (1901-1942)

.

Paul Reimi sünnikohta Koorastes tähistab teeviit endise vallamaja juures. Paraku see puidust tähis on pehkinud ja viidapost mädanenud. Tema kohta on ilmunud üksikuid kirjutisi, kuid Kooraste elanikele on ta täiesti tundmatu nimi.

.

Bioloogiadoktor 

Andi Normet (1943)

.

Kooraste elanikest vanem põlvkond veel mäletab tema kooliteed, kuid tema edasine käekäik on siin teadmata.  Kuna tegemist on veel tegutseva teadlasega, siis oleks temalt loota palju abi nii sünnikoha jäädvustamisel, aga ka teadustegevuse tutvustamisel.
.

 Ajalookandidaat 

Kalev Koger (1933-2003)

.
Kooraste vallas on sündinud ajalookandidaat Kalev Koger, kes on tuntud ennekõike kui haridustegelane. Töötas õppejõuna ja kateedrijuhatajana TRÜ-s ning pikemat aega Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektorina.
.

Mõne aasta pärast võime taas tähistada Kooraste esmamainimisega seonduvat ümmargust tähtpäeva, kuid hea oleks seda teha uute kodulooliste uurimuste publitseerimisega. Ülaltoodud isiksused väärtustavad, rikastavad ja kaunistavad Kooraste lähiajalugu, meie kohus on seda märgata.

(Ja veel.  Praegu on Koorastega seotud TÜ prof Rein Ahas, kes uurinud siinset järvistut ning prof emer Vambola Raudsepp, kes uurinud Kooraste mõisapiirkonna talusid ja talumajandust. Ühe osana Kanepi kihelkonna ajaloost on käsitlenud Kooraste möödanikku ajaloodoktor Milvi Hirvlaane ning Kooraste lähiminevikku ajaloolane Tiiu Leppikus).

.

Vambola Raudsepp

.

.