Sugujuurte saaga: kivikalmetest kristlike hauaplatsideni

.

Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle

mullaks saad, sest sellest oled sa võetud!

Moosese raamat

.

Oma juurtelt Sangaste, hiljem Urvaste kihelkonna (endise Kärgula mõisapiirkonna) elanikuna on soov/tahtmine leida oma päritolu võimalikult kaugest Eesti ajaloost. Lootusetu ettevõtmine, kuna Eesti inimasutuse vanust mõõdetakse enam kui kümne tuhande aastaga? Paradoks: muinasaeg moodustabki valdava osa Eesti ajaloost!

.

Kivikalme esimesest aastatuhandest, mis asub Kärgulas
(Fotod: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Teisalt aga, eestlased kujunesid rahvaks alles muinasaja lõpul, seega vaid ligikaudu 60 inimpõlve tagasi. Aga see polegi enam nii pikk aeg. Nii, et oma sugujuurte uurimine isegi Lembitu aegadesse on täiesti võimalik. (Võimalik ehk küll, kuid paraku oleme siin Eestimaal nii segunenud sisserändajatega, et vaevalt need uuringud meid sihile viivad).

.

Ja veel. Aastaid tagasi püstitasin hüpoteetilise küsimuse: kui palju on olnud neid eestlasi, kes on elanud siin maal läbi aegades (antud juhul 60 inimpõlve tagasi)? Arvutlused näitavad, et ligikaudu 10 - 12 miljonit inimest, mille juurde jään ka täna. Tänapäeva mastaape arvestades üsna väike arv?

.

Edasi. Eestlastest kui rahvusest (või selle kujunemisest) võime rääkida alates ärkamisajast. Noh, see ajavahemik on lausa käegakatsutaval kaugusel, mistõttu ka uurimistulemused üsna tõepärased.

.

Raudseppade hauaplatsid
Osula Prassipalu kalmistul
.

Eesti rahvuslikku ärkamisaega langeb minu vanaisa isa Peeter Raudsepa sünniaeg (1850), mistõttu rahvuse tagasivaadet võime tinglikult käsitleda kui perioodi, mis asub vaid mõne põlvkonna kaugusel. Konkreetsemalt, täpsemalt minust vaid neli põlvkonda tagasi. Nüüd aga taas paradoks: meie rahvuslik lähiminevik on lootusetult lühike ja samas väga väikese rahvaarvuga! Lühike küll, kuid kõige sisutihedam ja nüüdisajal suhteliselt hästi uuritav.

.

Vambola Raudsepp

.