Vaikusõ aig

Üle pikä ao ma kodotalo tarrõ sai',
sääl kurbdus, tühjüs vasta kai.
Siiä uma tervüse imä jätse maha,
esäl surmani köhä lõppõ' es taha,

Oll' siin karskust, olõ-es rikkust,
latsõkari imä saban - alla meetri pikkust.
Ku linnupoja' lindlivä - tarrõ-vällä ikka,
huuv täüs oll' naaru, hõikit, ikku.

Ku äkki laia ilma kõik sist lätsivä;
vanna' tarrõ väeti esä-imä jätsivä.
Latsilõ taha-es kiäki säänest hätä.
miä mi noorõn elon saimi nätä.

Om õigus nüüt tähtsämp ku tõde:
täkku täüs mõnukirg mölläs ku sõge.
Või vellest saada sullõ su uma sõsar
ja kodolauda tõprast - sarvigõ põdõr.

Miildü-õi mullõ nuu' halõda jutu',
olõ-es täämbägi koskilõ ruttu.
Ummi mõttigõ ütsindä olõ - otsi vaikust,
taha-õi tuppa õõvast võõrast valskust.