Sunday, July 26, 2015

Hänike külaelu 1950ndatel: mõrv naabertalus

.
Mõrva puhul ei vasta karistus kunagi kuriteo suurusele.
.
Hilda ja Hans Raag'i matuseplats
 Osula kalmistul
.
1949nda aasta sügisel alustasin ühist kooliteed oma naabripoisi Hans Raagiga, so tolleaegses Kurenurme koolis. Paraku talvel ta järsku haigestus raskelt ja pärast lühiajalist haigust suri. Kuna poisi isa (Richard) oli sõjakeerises kaduma jäänud, siis tallu jäi üksi elama tema ema,  30ndates aastates noor naine Hilda Raag (sünd Hõrak). 

Toona, vahetult peale sõda, oli Hänike külasse, Piisi tallu saabunud (stepi)avarustelt tulnukaid, kes võõrkehana ei lävinud kohalike elanikega. (Ka keeleprobleemide tõttu).  Ja juhtuski kõige õudsem seik: ühe tulnuka poeg, vaevu täisikka jõudev poisivolask tegi katset vägistada Hildat, kuid kui see ei õnnestunud, siis ründas ootamatult kirvega teda selja tagant ja tappis metsukult noore naise. Kogu küla oli juhtunust shokis. Sellest muidugi meedia vaikis, teated levisid üksnes suust-suhu. 

Mõrvari üle peeti ka kohut, kus ta olevat end õigustanud: tapsin fashisti, kes solvas Stalinit! Ja karistuseks vaid mõni aasta vangimaja. Külas räägiti, et mõrvar olevat vangimajas mingil põhjusel surnud, kuid ei tea, kas see ka nii oli. Muidugi võiks arhiivimaterjale uurida, kuid mind need ei huvita, sest see ei too tagasi mõrvatut noort naist. Jumalasõna käskude- keeldude kohaselt ei tohi tappa. Kõik. Ateistlikus elukeskkonnas võib kõike, sest siin elatakse nö demokraatias, inimeste poolt tehtud seaduste, käskude-keeldude kohaselt. Siin on omad väärtused, arusaamad ja seadused, mis paraku ei suuda kaitsta inimelu, saati seda elu veel väärtustada.
.
Vambola Raudsepp
.



No comments:

Post a Comment