Pärimuste talletamine on justkui
mitmekordse elu elamine.
.jpg)
Tänapäeva trendikad kaksikud
Eestimaa külad tühjenevad, kaovad iga väiksemalegi paigale/kohale kohalikus (murde)keeles antud suupärased nimed. Olgu need siis künkad, suured kivid, puud, heinamaa või koguni soo. Pool sajandit tagasi, kolhooside/sovhooside ajal tehtud ulatuslikud maaparandustööd andsid ka Sõmerpalu küladele võõrastava näo.
Koos elukeskonna muutusega, ennekõike aga inimeste lahkumisega, ununevad sellele paikkonnale omased pärimused, muistendid, ütlused. Oleme tänaseks juba palju kaotanud kohalikust vaimuvarast, kuna rikkalikud pärimused jäid/on kirja panemata, so jutud-ütlused liikusid vaid peaasjalikult suust suhu. Ehk midagi saame/peame veel tänagi päästa.
Koos elukeskonna muutusega, ennekõike aga inimeste lahkumisega, ununevad sellele paikkonnale omased pärimused, muistendid, ütlused. Oleme tänaseks juba palju kaotanud kohalikust vaimuvarast, kuna rikkalikud pärimused jäid/on kirja panemata, so jutud-ütlused liikusid vaid peaasjalikult suust suhu. Ehk midagi saame/peame veel tänagi päästa.
.jpg)
Gustav Raudsepa ülestähendustest Karjasoo kaksikute kohta
Edasi täpsemalt sajanditagusest Hänike küla muistendist Karjasoo Kaksikud, mis ootas oma kirjasõnas esitamist/ilmumist väga kaua. Muistendi ajendiks sai veelõhe Karjasoos, mis eraldab Mustjõe ja Pühajõe vesikondi. See omanäoline veelõhe on andnud kohalikule Hänike küla elanikele jutuainet aastasadadeks. Muistend kaksikutest on võtnud mitmete rääkijate suu läbi küll erinevaid variante, kuid need erinevused pole siiki suured.
Praegu võib mõista, et nii kaunis kodulooline muistend lihtsalt ei saanud, tohtinud, ega võinud jäljetult kaduda. Õnneks Karjasoo kaksikute harmoonilist ilu märkas kohalik koduloolane, kes talutares lambitule valgel lausa pidi tegema omi ülestähendusi. Täna aga võime ütelda aitäh tolleaegsele kirjamehele, sest tema pürgimused on leidnud väärika koha kohalikus lugemisvaras.
Nüüd täpsemalt. Levinenud on variant, mille oma märkmetes visandas Lustivere talu peremees, kohalik koduloolane Gustav Raudsepp (1882-1935). Olen püüdnud seda edasi anda nii, nagu vanaisa märkmetes seisis, so omapoolseid muudatusi tegemata. Tänu Võru ajalehtede trükisõnale sai muistend kättesaadavaks maakonna lugejatele. Hiljem ka aabitsalugude tudeerijatele.
Praegu võib mõista, et nii kaunis kodulooline muistend lihtsalt ei saanud, tohtinud, ega võinud jäljetult kaduda. Õnneks Karjasoo kaksikute harmoonilist ilu märkas kohalik koduloolane, kes talutares lambitule valgel lausa pidi tegema omi ülestähendusi. Täna aga võime ütelda aitäh tolleaegsele kirjamehele, sest tema pürgimused on leidnud väärika koha kohalikus lugemisvaras.
Nüüd täpsemalt. Levinenud on variant, mille oma märkmetes visandas Lustivere talu peremees, kohalik koduloolane Gustav Raudsepp (1882-1935). Olen püüdnud seda edasi anda nii, nagu vanaisa märkmetes seisis, so omapoolseid muudatusi tegemata. Tänu Võru ajalehtede trükisõnale sai muistend kättesaadavaks maakonna lugejatele. Hiljem ka aabitsalugude tudeerijatele.
.jpg)
Karjasoo Kaksikud Sõmerpalu valla aabitsalugudes
Muistendi kohaselt Karjasoo asemel on kunagi olnud Karja järv ning see on tühjenenud kahe vesikonna jõgede kaudu: esimene haru, so Matuoja- Mustjõgi-Koiva ning teine haru, so Pühajõest Vagulani. Keskseks tegelaseks on Järveisa või -taat ning tema kaks tütart, kes said mehele minnes kaasavaraks osa järvest, mõlemad pool järve või järvevett.
Tütred olid imeilusad. Kaksikud on ilusad taevavõlvil, kuid Karjasoo lugudes seostati ilu ja mälestusi virmaliste ja vikerkaarega. Siit ka järvetaadi tütarde nimed Virma ja Vikera.
Tütred lahkusid oma armsamatega, viisid kaasa järve ja jätsid taadi üksi, kes seejärel peitus soo põhja. Mõnikord taat üksinduses isegi nutab häälekalt. Kurb, lausa masendav.
Muistendi ilusamad hetked seonduvad tütarde taas kojutulekuga, isa vaatama. Siis kerkib üle Karjasoo vikerkaar – see on Vikera tervitus. Aga võib näha ka põhjavalgust, virmalisi –seda kui Virma tervitust. Need on imeilusad hetked, mis pole küla elanikke kunagi külmaks jätnud.
Kui palju räägiti suust-suhu sellest ilust, mida taevavõlvi vaatamine inimesele pakkus, see jääbki meile mõistatamiseks. Midagi võib sellest aimata koolilaste joonistatud piltidelt. Karjasoo Kaksikud aabitsaloos näevad välja alljärgnevalt:
Tütred olid imeilusad. Kaksikud on ilusad taevavõlvil, kuid Karjasoo lugudes seostati ilu ja mälestusi virmaliste ja vikerkaarega. Siit ka järvetaadi tütarde nimed Virma ja Vikera.
Tütred lahkusid oma armsamatega, viisid kaasa järve ja jätsid taadi üksi, kes seejärel peitus soo põhja. Mõnikord taat üksinduses isegi nutab häälekalt. Kurb, lausa masendav.
Muistendi ilusamad hetked seonduvad tütarde taas kojutulekuga, isa vaatama. Siis kerkib üle Karjasoo vikerkaar – see on Vikera tervitus. Aga võib näha ka põhjavalgust, virmalisi –seda kui Virma tervitust. Need on imeilusad hetked, mis pole küla elanikke kunagi külmaks jätnud.
Kui palju räägiti suust-suhu sellest ilust, mida taevavõlvi vaatamine inimesele pakkus, see jääbki meile mõistatamiseks. Midagi võib sellest aimata koolilaste joonistatud piltidelt. Karjasoo Kaksikud aabitsaloos näevad välja alljärgnevalt:
.jpg)
Karjasoo Kaksikud laste joonistustega
Lõpuks, suur tänu Osula kooli kauaaegsele õpetajale Heljo Saarele, tänu kellele Karjasoo Kaksikud said oma väärika koha Sõmerpalu valla aabitsalugudes. Ja pealegi nii toredate laste joonistustega.
Vambola Raudsepp
No comments:
Post a Comment