Uma kiil

Kaugu Võromaalt kollasi ilma pääl,
imä kiilt olõ-es vai'a sääl.
Vadrasi vinne, soomõ, imedli inglismanni kiilt,
eski elo kävi võõrastõ perrä, noide miilt.

Unõhdi är', saa-es suust sõnnagi;
süä valudi, võrro olõ-es, oll'i õnnõdu.
Imä om lännü, üten võrogi võtsõ.
Oll'i ku lats, kiä midägi otsõ.

Opi kipõlt vahtsõlt, võtsõ Uma Lehe,
kai midä kirotõsõ nu mehe' -
kiäl kallis võro kiil. Miilde tull'i,
arvu saa - kattõ ku pikk uni.

Näet, imä, kõik oll' nii tähtsä ja suur,
olõ-es ma hää lats, ku olli viil nuur.
Kalmu pääl kävi, lillelehe pandsõ,
a imä kiil oll' lännü, miä mul andsõt.


Mõtõlus

Kävi külätiid lats, kiä mõtõli suurõlt,
sääl oll' ta kodo ja esäde juurõ.
Uma maailma uursõ ja puursõ,
kuni är'minekus kasusi suurõs.

Tõistõgõ üten läts kaugõlõ kuuli.
Nüüt tiiä-i, kiä kos eläs, kiä kos kuuli.
Targas saanu ilm, ta muutunu tõsõs,
eski imäkiil uhkõ - kirän ja kõnõn.

Om sis olõmatus õndsus - tühi külä,
sais imäkiil raamatin - putmata ja pühä.
Olõ-i küläkuuli last, kiäl mõtõlus suurõlt,
kiä umakiili tarkust uurnu ja puurnu.


Mõtisklus

Käis külateed laps, kes mõtles suurelt,
seal oli ta kodu ja isade juured.
Oma maailma uuris ja puuris,
kuni äraminekuks kasvas suureks.

Teistega koos läks kaugele kooli,
ei nüüd tea, kes kus elab või olnud.
Targaks saanud ilm, ta muutunud teiseks,
isegi emakeel uhke - kirjas ja kõnes.

On siis olematus õndsus - tühi küla,
seisab emakeel raamatuis - puutumata ja püha.
Ei ole külakooli last, kes mõtleks suurelt,
kes omas keeles tarkust uuriks ja puuriks.