Ajapeegeldus

Elu ajapeeglis kui maise elu peegeldus
jääb Kõiksusse - julmalt, jäägitult, ajatult;
(see on tahtmatult surematuks elatud elu).
On Looja voli, tahe - jälgida, kohelda
Sind ja sugupõlvi, -juurteni välja.

Õigus: olla ajalikult sugupuu tüveks,
et kestaksid millenniumi sugulusseosed.
Aeg variseda põrmu emapuul ja Sinulgi -
kustunud tähe säraks valgusaastate taha,
(kus igavikuks talletatud ajastud ja elu lood).

Tõde: elame Maal oskusteta, surelikena,
(oma tõde tähtsam teadmisest, teadusest)
kuniks saabub paratamatus, ajatus, surematus.
On vaja ülimat mehisust, tarkust,
et vaadata elu kangastust ajapeegelis.

Majandusteadlane Jaan Vainu

Jaan Vainu (13.06.1942 - 21.08.2011)

Jaan Vainu lõpetas Tartu ülikooli 1965. aastal ning 1967. aastal kutsuti ta tööle ülikooli rahanduse ja krediidi kateedrisse vanemõpetajaks. Töötas majandusteaduskonnas vanemõpetaja, dotsendina (1977.a) ning majandusküberneetika kateedri juhatajana (1986-1988), kuid lahkus ülikoolist 1.09.1992 ja siirdus tööle Tallinnasse. Oli seal audiitor ja pearevident (1992-1994), Sisekaitseakadeemia professor (1995-1999) ja lõpuks TTÜ majandusteaduskonna vanemteadur (1999-2011). (Vt ka Valner Krinal ...).

Jaan Vainu kaitses majandusteaduste kandidaadi kraadi 1972. aastal, juhendajaks professor Uno Mereste. Siinjuures ajaloolise tõe huvides on vaja selgeks rääkida mõned põhimõttelised seisukohad. Esiteks. Asi on selles, et praegu endised teaduste kandidaadid märgivad oma CV-des ja eluloolistes allikates, et nad on teaduste doktorid. On ju Eestis jõutud üldisele seisukohale, et teaduste kandidaadid selleks ka jäävad ja nad ei ole ei PhD-d, ega teadusdoktorid. Teiseks. Tol ajal oli doktoritöö kraaditaotleja iseseisev töö ja doktoritöö puhul polenud ette nähtud teaduslikku juhendajat. Kui nüüd mõni teadlane märgib oma eluloolistes allikates, et ta N.Liidu ajal juhendas selliseid ja selliseid doktoritöid, siis vähemalt minu puhul on see vale. Olin kaks aastat enne doktoritöö kaitsmist mittestatsionaarne doktorant Peterburi Majanduse ja Rahanduse Ülikooli juures ning sealne konsultant (mitte juhendaja) oli prof Viktor Kolesnikov.

Teadlasena oli Jaan Vainu väga viljakas, kusjuures rõhutaksin ennekõike teama erudeeritust. Ainuüksi Tallinnas töötamise ajal avaldas ta mitmeid monograafiaid ja ligikaudu poolsada teaduslikku artiklit, nendest tosinkond rahvusvahelise levikuga. Tõsi küll, enamus töid on kaasautorluses (vt üksikasjalisemalt Jaan Vainu CV)..

Töötasin Jaan Vainuga koos rahanduse ja krediidi kateedris ja meil oli paljugi ühist, mis määras ka meie edaspidist elukäiku. Ta märkis oma elu tipphetkeks seda, mil ta kutsuti tööle ülikooli. Tegelikult oli see ka minu eluloos tippsündmuseks, sest meid mõlemat paelus teadus ja töö ülikoolis. Ja siis kui meile teatati, et töötamine ülikoolis eeldab kuulumist komparteisse, siis meil lihtsalt, ehkki küll vastumeelselt tuli sellega leppida. Taas ajaloo huvides üks seik. Nimelt praegu paljudki kiitlevad sellega, et nad polnud kompartei liikmed. Noh, õnnitlen, teil vedas, sest saite oma aega palju ratsionaalsemalt kasutada kui need, kes pidid istuma mõttetutes koosolekutel ja käima mittemidagiütlevates komisjonides vms. Samas aga nii mitmedki teist parteitutest kasutasite eeliseid, soodustusi (välisreisid, stazheerimised välisriikide ülikoolides vms), millest kompartei lihtliikmed ei saanudki unistada. Õppejõududena teadsime, et oleme mitmekordse kontrolli all, so ühelt poolt KGB poolt värvatud üliõpilased, teisalt õppejõud. Olgu siinjuures üheks näiteks Lennart Meri, kes parteituna täitis vastutusrikkaid KGB poolt antud ülesandeid (vt Henn Põlluaas ...).

Nagu me kõik sõjaaja lapsed olime katkised, kes hävitatud, lõhutud perekonnalt, kes vaimselt, hingeelult vms, mis kajastus ka meie igapäevaelus. Jaan Vainu isa elas Rootsis, mistõttu neid jägiti "organite" poolt väga tähelepanelikult. Paraku juba 1980ndatel hõivasid Jaan Vainu alkoholiprobleemid, algul märkamatult, kuid hiljem juba märgatavalt. Paraku. Temale tugevaks moraalseks toeks oli professor Vello Vensel, kuid kui väärikat professorit, maailmamainega teadlast hakati juba süüdistama koostöös KGB-ga ja seda eriti verejanuliselt meedia poolt, mille tagajärjel Vello Vensel lahkus siit ilmast, siis langes masendusse ka Jaan Vainu ja temas kadus see nii talle omane teadlase kirg ja aura. Muide, Jaan Vainu teadustöid ilmus veel peale tema surma, mis ta oli kirjutanud rasketel depressioonipäevadel.

Allikad:

Jaan Vainu CV /internetist/;
Valner Krinal. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna minevikust ja tänapäevast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 159 lk.;
Henn Põlluaas. Lennart Meri. Vabaduse valus valgus. Kirjastus Kunst, 2011, 376 lk.

Sõa'ao latsõ

Oll' põimikuu rüä'köütmisõ hommuk,
ku punakotkas Võro liina pommit'.
Peremiis Matu ojan hobõst juutsõ,
kiäki es tiiä - midä usku vai luuta.

Äkki tanki talutiil vurasiva,
taiva all pommipildja urasiva.
Sõa'st maa'ha jäi granaate, miine,
latsõ kipõ oll'i neid kodo viimä.

Plahvatusõn üts lats kaoti silmä,
tõsõ külä poiskõnõ käest jäi ilma.
Romust külä sepp tei pangi,
mürsü kestast ussõ rambi.

Tuu verine tapõlus kesti viil kaugu,
kiä punkrin kuuli, kiä Siberin kaugõl.
No oll' tuu küll üts kuri ja vaine maailm,
midä nätä sai süütü latsõ silm.

Põimikuu 6. päiv.


Sõjaaja lapsed

Oli lõikuskuu rukkivõtmise hommik,
kui punakotkas Võru linna pommit'.
Peremees Matu ojas hobust jootis,
keegi ei teadnud - mida uskuda või loota.

Järsku tankid taluteel vurasivad,
taeva all pommitajad urasivad.
Sõjast maha jäi granaate, miime,
lapsed kiired olid neid koju viima.

Plahvatuses üks laps kaotas silma,
teise küla poiss käest jäi ilma.
Romust küla sepp tegi pange,
mürsu kestast ukse rambi.

Too verine taplus kestis veel kaua,
kes punkris suri, kes Siberis kaugel.
No oli too küll üks kuri ja vaene maailm,
mida näha sai süütu lapse silm.

Lõikuskuu 6. päev, Vambola Raudsepp.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

1945

Okupatsioonid. Demagoogid.

Olid sundmobilisatsioonid.

Valulik seik: ilmasõja tormis,

eesti poisid võõras vormis.

Kohutav kaotus. Pettumused.

Kestvad tagakiusamised.

Eesti esimene rahukevad.

Lõhki pered. Lein. Üksikemad.

Verise sajandi laste saatus:

teel pikad alanduste aastad.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::