Kõiksus teab vastuseid kõigile küsimustele, paraku me ei tea neid küsimusi.
Kõiksusele küsimusi esitada oskab kindlasti Universitas ning oskab ka sealt vastuseid saada. Universitas, minu jaoks Tartu Ülikool on olnud läbi aegade oma võimsa teadlaspotentsiaaliga elav organism, kes ise valib ja tõmbab enda juurde võimekaid isiksusi, tulevasi professoreid.
Teaduril on kindel tahe juba väga varajases lapseeas, sihiteadlik püüdlus minna teadusse, võime teha oma valikud ja mõtted teoks. Huvitav fenomen, milles on isegi omajagu müstilisust: eesmärgistatud mõtted formeeruvad sõnadeks, lauseteks, muutuvad avalikuks kõneks, seejärel energiaks ja lõpuks materialiseeruvad tegelikkuses.
Paljud professorid kirjutavad oma memuaarides, et sattumine tööle ülikooli oli suur õnn, justkui loterii peavõit, mida oskame väärtustada alles peale emeriteerumist. Niisiis, noor inimene peab olema ennekõike ambitsioonikas, sest õnn soosib pigem eesmärgistatud ambitsioone kui altruistlikke soove. Sageli isekus tagab iseolemise! Akadeemik Arno Köörna tavatses ütelda, et kas me alati tahame seda, mida me tahame. Sisuliselt tähendas see seda, et olge oma soovidega ettevaatlikud, sest võivad täituda ka need negatiivsed soovid, mille üle te hiljem õnnelikud ei ole. Õnneks valdav osa soove ei täitu mitte kunagi.
Alma materi (toitva ema) kaisus kavab noorest inimesest üliõpilane, teadur, hiljem võibolla ka õppejõud. Kui algul on arenev inimene saaja rollis, siis hiljem saab temast kindlasti andja, ülikoolile oma panuse rajaja. Tundsin end selles Tartu Ülikooli võimsas teadlasringkonnas koduselt, kusjuures igalt professorilt sain omad mõjutused. Elan põhimõttel, et inimest, kes ei vaja sõpru, ei vajata ka ennast. Siinjuures võin nimetada, õigemini vaid esile tõsta üksnes paarkümmend kaasaegset suurkuju, kelleks on Raimund Hagelberg, Feodor Klement, Paul Ariste, Leo Leesment, Arno Köörna, Mart Sõrg, Uno Mereste, Vello Vensel, Vilma Kelder, Sulev Vahtre, Villem Ernits, Hans Trass, Karl Samuel Rebane, Helmut Piirimäe, Mihhail Bronśtein, Juri Lotman, Gennadi Vainikko, Ivan Volkov, Jaan Rebane jt.
Kõiksus avab oma saladusi inimese ees aegamööda, ositi, igasse ajahetkesse oma. Selle mõistmiseks vajab teadur ka religioosset maailmapilti. Õnnelikud, kel see on. Kindlasti oli see ka suures osas Kõiksuse tahe, et saime oma Universitase Tartu Ülikooli näol. Oma rahvusülikool oli suur kingitus väikerahvale, mis kindlustas Eestile oma eliidi tekke ning aitas ja aitab ka edaspidi kaasa riigi ees seisvate probleemide lahendamisele.
Alma materi (toitva ema) kaisus kavab noorest inimesest üliõpilane, teadur, hiljem võibolla ka õppejõud. Kui algul on arenev inimene saaja rollis, siis hiljem saab temast kindlasti andja, ülikoolile oma panuse rajaja. Tundsin end selles Tartu Ülikooli võimsas teadlasringkonnas koduselt, kusjuures igalt professorilt sain omad mõjutused. Elan põhimõttel, et inimest, kes ei vaja sõpru, ei vajata ka ennast. Siinjuures võin nimetada, õigemini vaid esile tõsta üksnes paarkümmend kaasaegset suurkuju, kelleks on Raimund Hagelberg, Feodor Klement, Paul Ariste, Leo Leesment, Arno Köörna, Mart Sõrg, Uno Mereste, Vello Vensel, Vilma Kelder, Sulev Vahtre, Villem Ernits, Hans Trass, Karl Samuel Rebane, Helmut Piirimäe, Mihhail Bronśtein, Juri Lotman, Gennadi Vainikko, Ivan Volkov, Jaan Rebane jt.
Kõiksus avab oma saladusi inimese ees aegamööda, ositi, igasse ajahetkesse oma. Selle mõistmiseks vajab teadur ka religioosset maailmapilti. Õnnelikud, kel see on. Kindlasti oli see ka suures osas Kõiksuse tahe, et saime oma Universitase Tartu Ülikooli näol. Oma rahvusülikool oli suur kingitus väikerahvale, mis kindlustas Eestile oma eliidi tekke ning aitas ja aitab ka edaspidi kaasa riigi ees seisvate probleemide lahendamisele.
Vambola Raudsepp
No comments:
Post a Comment