Sunday, July 16, 2017

Paruni ja Lauluisa pargipink Koorastes



The article deals with the relationship between baron Ungern-Sternberg and his personal doctor Fr R Kreutzwald in the second half the 19th century. It is planned to fix memories of the past, including to restore in Kooraste the story about park bench on which they sat and chatted. 

Kooraste vanematelt inimestelt on pärimus, mille kohaselt parun Carl Gustav von Ungern-Sternberg (1806-1874) jalutas kordi oma ihuarsti Fr R Kreutzwaldiga (1803-1882) siinse mõisa pargis piki Suurjärve puhkerada ning istusid nägusal pargipingil. Kuna nad olid praktiliselt samaealised ja kodune keel mõlemal saksa keel, siis jututeemad võisid hõlmata väga erinevaid eluvaldkondi, alates ennekõike terviseprobleemidest kuni hariduse, kirjanduse ja kultuurini välja.

Toona Fr R Kreutzwaldilt oli trükimusta näinud eepos Kalevipoeg, mis oli tõeliseks kultuurisündmuseks. Aktiivse eluhoiaku poolest tunti ka parunit ennast, kes oli Riias Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomika Sotsieteedi asepresident ja Sillakohtu liige. Ja veel. Paruni sagedane külaline oli naabermõisa Kärgula mõisnik August Gregor von Sivers, kes oli Liivimaa Talurahva Laenupanga president.


Dr FR R Kreutzwald ja Carl Gustav von Ungern-Sternberg.
(Fotod internetist)

Tolleaegne Kooraste rüütlimõis, mis oli paruni enda poolt kujundatud (aastal 1863) paistis silma oma puhtusega, eriti aga park. Muide, jalutusteed olid mõisateenijate poolt lausa luuaga puhtaks pühitud. Kohal oli nö tõmmet. Piki kaldapealset jalutusteed avanes härrasmeestele imeline vaade järvele ja Hirvesaarele. Maitsekalt oli valitud istepingi koht, mis asus pargitee keskosas. 


Pargipink. (Foto illustratiivne) ja nn Paruni tee Kooraste pargis. 
(Foto erakogust).


Ühest paruni ja Lauluisa vahelisest jututeemast on rohkem räägitud ning see on ka kirjasõnas kajastamist leidnud tänu ajaloolase Milvi Hirvlaanele. Nimelt oli parun märganud noore tisleriõpilase August Weizenbergi (1837-1921) kunstiannet ning tisleripoisi poolt voolitud härrasrahva portreesid nägi ka dr Kreutzwald. Kui õpipoisi poolt tehtu oli heakskiitu leidnud ka paruni suguvõsast pärineva kunstniku poolt, siis kirjutas Kreutzwald Peterburgi Johann Kölerile (1826-1895) palvega taotleda noormehele stipendium õpinguteks Kunstide Akadeemias.


 August Weizenberg ja Johann Köler
(Fotod internetist)

Viimasel ajal on kõnesolevad kontaktid, so ärkamisaja seigad pälvinud peaasjalikult kohalike inimeste, sh koduloolaste huvi, mistõttu lugu pargipingist väärib kirjapanemist ning pink ise ennistamist samale kohale, aga ka viidaga tähistamist.

Vambola Raudsepp