Saturday, November 11, 2017

Hugo Treffner Sangaste Vaherite sugupuus

.
Won Hugo Hermann Fürchtegott Treffner (1845-1912)

Koolimees Hugo Treffner on Sangastes elanud Ann Vaheri (1855-1920) vanaema Tiiu Vaheri vaarisa Jürri Hällato (1678-1748) venna Hansu (s 1670) otsene järeltulija. (Jürri ja Hansu isa oli Hälla Mikk, kes oli sünd ca 1640. aastal ja surnud 5.07.1686). Kuna aga Ann Vaher-Raudsepp on minu isa Richard Raudsepa (1910-1971) isapoolne vanaema, siis olen pannud Hugo Treffneri oma sugupuusse. Seosed on kauged, läbivad enam kui kümmet vahelüli, kuid nö veresugulus on olemas.

Vambola Raudsepp

Thursday, November 2, 2017

Maalikunstnik Karl Pärsimägi Antsla Pikkade sugupuus

.
Karl Pärsimägi

Karl Pärsimägi sündis 11. mail 1902. aastal Antsla lähistel Oe külas Sika talus Jaani (1857-1940) ja Leena (1867-1935) peres viienda lapsena. Minu vanaisa Jaan ja Minna Pika peres räägiti Pärsimägedest palju, kuna toona oli kombeks jutelda põhjalikult oma naabritest, aga ka kaugetest ja lähisugulastest. Muide, minu vanaisa peres oli kõigil sügavam huvi iga inimese sugupuu vastu, seega moodsamalt väljendades oli Jaani perekond genealoogiahuviline.


Jaan ja Minna Pikk

Nüüd sugujuurtest, mis Minnal ja Karlil saavad kokku üsna kaugel, so  tagasivaatena neljandas põlvkonnas. Niisiis, Minna Pikale (1873-1954) oli Leena Pärsimägi nö neljanda põlvkonna sugulane, nende vanavanavanemad olid vastavalt vend (Ott, s 1755)  ja õde (Madle, s 1742), seega ühe pere õde ja vend. Toona oli igas peres palju lapsi, mistõttu sugulusliine tekkis ka väga palju. 

Minu vanavanemad mäletasid Karl Pärsimäge peaasjalikult ajast, mil ta liikus Antsla mail teismelise poisina. Oli alati endassetõmbunud, mõtlik, isegi ujeda väljanägemisega. Kõndis tublisti ettekallutatult, justkui igat sammu mõõtes. 

Hiljem, siis kui Karl õppis-elas Tartus, nähti teda vähem, sest üldse polnud ta seltsiv ja sõprust otsiv. Tartusse läks ta 17. aastaselt ja mõni aasta hiljem tegi juba õppereise Saksamaale ja mujalegi. Erakliku eluviisi tõttu pidasid mõned kohalikud teda isegi ebaharilikuks, imelikuks poisiks.
.
Karl Pärsimäe sünnikodu Oe külas Antsla lähistel. /Foto internetist/.

Karl tegi kõiki talutöid, ehkki mitte väga innustatult. Jaan Pikk mäletab teda ajast, mil nad koos paaril korral veskis käisid. Samast külast oli pärit ka tulevane kirjanik Bernard Kangro, kuid ega nende omavahelistest suhetest ja läbikäimistest külainimesteni suurt midagi ei jõudnud. Huvipakkuv oli ehk see, et Karl Pärsimägi osales ka Vabadussõjas.

Karl Pärsimägi. Ed Wiiralti portreteeritud aastal 1925. /Foto internetist/

Karl Pärsimägi esireas paremal sõprade keskel. /Foto internetist/

Kunstnik Karl Pärsimägi suri Auschwitsi koonduslaagris 27. juulil 1942. Kunstniku elust Pariisis ja tema edaspidisest saatusest Antsla sugulaste seas midagi suurt ei teatud. Konstateeriti vaid fakte.

Vambola Raudsepp








Friday, September 29, 2017

Karjasoo kaksikud (katkeid muistendist)


Üts mõistatus om Karjasuu,
nii kostsõ vana taadi suu.
Ta uma kalli puhta vii´
kõrragõ itta-läände vii.

Oll´kats tütärt sõsarõkõst,
õkva ku allikaviin mõst´.
Veivä Vikera ja Virma
peiupoisi laia ilma.

Jäi leinama Karjasuu taat,
iksõ ku üll´Vikerkaat vaat´
ja pisar põsõlõ valgus,
ku üün helkse Põhjavalgus.

Saturday, September 9, 2017

Metsavendlus Koorastes

.
Jaan Ellen. Ei halastust, ei armu. Okupandi salapäevikud. AS Ühiselu, Tallinn, 2003, 125 lk.

Väljavõte lk 105. (NB! Tegemist on NKVD teate ja kõnepruugiga!).

---------------

"Ööl vastu 11.juunit likvideeris Dvorjaninov koos 30 NKVD sisevägede võitlejaga 4-mehelise bande Kooraste valla Kaeva talus. Kaks meest tapeti põgenemiskatsel, kaks põlesid küünis heinte sees.

Koos nendega põlesid ka relvad ja laskemoon (tulekahju ajal oli kuulda plahvatusi).

Kaks bandiitide aktiivset abistajat võeti kinni".

Teine teade Kooraste meeste põlemisest pärineb 1946. aasta kevadest.

"Ööl vastu 10. maid röövisid 7-8 meest Tikerpuu bandest kauplust Koorastes.

Bandet jälitavad miilitsavolinik Kängsepp ja 6 rahvakaitsjat Koorate vallast leidsid 10. mail kell 12 Valgjärve valla Kirsi talus Kaseoja majas 4-mehelise bande. Kaseoja poeg oli kuulunud hävituspataljoni ja andnud relva ära 5.mail.

Kängsepp tungis Kaseoja majja, lasi maha ühe bandiidi, püüdis tappa veel kaht, aga Kaseoja lõi tal püstoli käest. Majja tunginud rahvakaitsja tappis veel kaks bandiiti. Neljas bandiit ja Kaseoja süütasid maja ja läksid peitu. Endine rahvakaitsja Kaseoja vahistati.

Kolm bandiiti põlesid majas, üks oli sõjaväelase rohelises sinelis, arvatavasti August Hallop Tikerpuu bandest.

Talu ümber metsa kammides leiti Kooraste poest röövitud kaks kotti jahu, kott soola, kaks sadulat, jalanõud ja kompvekke. Avastati ka hästi ehitatud punker, kus inimesi polnud.

Kergelt sai haavata Kooraste hävituspataljoni jaokomandör Kõrran".

----------

Friday, July 28, 2017

Hänike

.
Muistne küla kesk metsi, soid ja põlde;
Kaagust odaots ja kivikirves.
Laas, ale, jõgi toitnud sadu põlvi,
püünislõksus põder, kitsed-hirved.

Iidne Ligora tamm, Kerreti kased -
tee Tinnipalust Mustjõe loonõkku.
Muinas-Matu, Paadi, Turna taluased,
õhtused kodutare leelõkked.

Siis kurja vägi taudid tõi, röövretked -
inimtühi Hennige karjamõis.
Ärkamisaeg tõi talud, lootushetked:
töö, vaev, saatjaks surm - kalmul leinaõis.

Kitsilt rõõme jagus Hänike külla.
Kõosaar, kus pidu peeti tsõõri pääl.
Jäi napiks ilu, tulemata küllus,
lahkuti, enam lapsekilkeid sääl.

Nüüd kosub küla tehisvaimu väega,
ootab uue noore pere jõudu.
Hetki pildilt sajandi taha näeme,
ei adu veel tänast, järsku tõusu.


Märkus: Hänike küla on aastasadade jooksul kandnud erinevaid nimesid, so Ligora (1582), Liggohuar (1638), Liggoharra (1782), Henningshof, Hennige (1638) jt.




Vambola Raudsepp, juuli 2017.

Sunday, July 16, 2017

Paruni ja Lauluisa pargipink Koorastes



The article deals with the relationship between baron Ungern-Sternberg and his personal doctor Fr R Kreutzwald in the second half the 19th century. It is planned to fix memories of the past, including to restore in Kooraste the story about park bench on which they sat and chatted. 

Kooraste vanematelt inimestelt on pärimus, mille kohaselt parun Carl Gustav von Ungern-Sternberg (1806-1874) jalutas kordi oma ihuarsti Fr R Kreutzwaldiga (1803-1882) siinse mõisa pargis piki Suurjärve puhkerada ning istusid nägusal pargipingil. Kuna nad olid praktiliselt samaealised ja kodune keel mõlemal saksa keel, siis jututeemad võisid hõlmata väga erinevaid eluvaldkondi, alates ennekõike terviseprobleemidest kuni hariduse, kirjanduse ja kultuurini välja.

Toona Fr R Kreutzwaldilt oli trükimusta näinud eepos Kalevipoeg, mis oli tõeliseks kultuurisündmuseks. Aktiivse eluhoiaku poolest tunti ka parunit ennast, kes oli Riias Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomika Sotsieteedi asepresident ja Sillakohtu liige. Ja veel. Paruni sagedane külaline oli naabermõisa Kärgula mõisnik August Gregor von Sivers, kes oli Liivimaa Talurahva Laenupanga president.


Dr FR R Kreutzwald ja Carl Gustav von Ungern-Sternberg.
(Fotod internetist)

Tolleaegne Kooraste rüütlimõis, mis oli paruni enda poolt kujundatud (aastal 1863) paistis silma oma puhtusega, eriti aga park. Muide, jalutusteed olid mõisateenijate poolt lausa luuaga puhtaks pühitud. Kohal oli nö tõmmet. Piki kaldapealset jalutusteed avanes härrasmeestele imeline vaade järvele ja Hirvesaarele. Maitsekalt oli valitud istepingi koht, mis asus pargitee keskosas. 


Pargipink. (Foto illustratiivne) ja nn Paruni tee Kooraste pargis. 
(Foto erakogust).


Ühest paruni ja Lauluisa vahelisest jututeemast on rohkem räägitud ning see on ka kirjasõnas kajastamist leidnud tänu ajaloolase Milvi Hirvlaanele. Nimelt oli parun märganud noore tisleriõpilase August Weizenbergi (1837-1921) kunstiannet ning tisleripoisi poolt voolitud härrasrahva portreesid nägi ka dr Kreutzwald. Kui õpipoisi poolt tehtu oli heakskiitu leidnud ka paruni suguvõsast pärineva kunstniku poolt, siis kirjutas Kreutzwald Peterburgi Johann Kölerile (1826-1895) palvega taotleda noormehele stipendium õpinguteks Kunstide Akadeemias.


 August Weizenberg ja Johann Köler
(Fotod internetist)

Viimasel ajal on kõnesolevad kontaktid, so ärkamisaja seigad pälvinud peaasjalikult kohalike inimeste, sh koduloolaste huvi, mistõttu lugu pargipingist väärib kirjapanemist ning pink ise ennistamist samale kohale, aga ka viidaga tähistamist.

Vambola Raudsepp










Monday, June 26, 2017

Ilmar Hallerit meenutades

.
Ilmar Haller (27. juuli 1941 - 26. märts 2006)



IN MEMORIAM

Vaata, su eluase on eemal 
rammusast maast ... Moosese 27

Aeg tulla Sul anti, tõtata söösta,
paarkümmend tuhat päeva
sära, valgust ja vaeva - 
see ongi elu, mida ajas mõõta.

Oled vabana kõiksuse päralt:
sel hetkel Sa oled meist rikkam,
Sa tead meist rohkem,
teispoolsuse kogetu tõttu.

Avab igavik ajatu mõtte.

On kõigiga hüvasti jäetud,
teame, nõnda see seatud:
on inimlaps kodus Linnutee säras,
ta rändaja Maal;
et kord aegade lõpus
me kohtume taas.

Taas sädemest sütib tahe,
siht ja sund.
Täitub tuleku tähetund -
siis hingele avaneb-sulgub
sünni ja surma maine ring.

Koolivenna matustel Tartus.


Wednesday, June 21, 2017

Keemikute Aino ja Viljar Pihli suvekodu Jõgeharal

.
Raamatust Kooraste. Lühimeenutusi möödanikust (2017, koostaja Vambola Raudsepp) piiratud mahu tõttu jäi välja mitmeid fakte ja isiksusi, mis siiski väärivad talletamist. Püüame neid lünki jätkuvalt täita. 

Nimelt, Koorastes, täpsemalt Jõgeharal oma suvekodus veedavad juba aastakümneid puhkust Tartu Ülikooli keemikud Aino ja Viljar Pihl. Aino-Koidula Pihl (sünd 07.11.1935) kaitses kandidaadiväitekirja TÜ-s 1971. aastal, on aastaid töötanud teadurina, aga ka laborandina ning tema teaduslike tööde nimekirjas on üle 60 nimetuse. Viljar Pihl (sünd 05.02.1938) on PhD keemia alal aastast 2001, töötanud teadurina ja insenerina ning tema teadustööde nimekirjas on üle 60 nimetuse. On väga laialdaste huvide ja teadmistega isiksus.

Viljar Pihl (vasakul) koos Pent Nurmekunna ja Tullio Ilometsaga.
/Foto internetist/

Vambola Raudsepp

Tuesday, March 14, 2017

Pillimeister Hans Reedi

.


Hans Reedi (13.02.1908-26.12.1980) 
 /Foto erakogust/

Hans Reedi sündis 13.02.1908. a. Kooraste Ala-külas 10-lapselises peres vanima pojana, peres oli 7 venda ja 3 õde.  Käis koolis Koorastes 4 klassi, peale selle tegi kodus talutöid.

Pärast sõjaväeteenistust mängis külakapellis. Esimese kontrabassi tegi külakapelli tarvis koduses puutöökojas, kus valmistati veel kodumööblit (kapid, voodid, lauad vms). Töid tehti vastavalt tellimustele, mida tuli üle vabariigi.
Hans Reedi kontrabassi kruviplaadid, 
mis eristasid tema pille teistest

1965. aastani valmistati Jõgeharal 87 pilli, kusjuures pille valmistas ja häälestas Hans Reedi ise.  Tema peres kasvas kaks tütart ja poeg. Pärast 1965ndat aastat Hans Reedi tervis halvenes ja ta jäi pensionile. Hans Reedi suri 26.12.1980. a. ja ta on maetud Kanepi Mäe kalmistule.


Hauakivi Kanepi Mäe kalmistul

Vambola Raudsepp

Monday, February 13, 2017

Raamatututvustus Kanepi Raamatukogus



Raamatu Kooraste. Lühimeenutusi möödanikust tutvustamine toimus Kanepi Raamatukogus 10. veebruaril 2017. aastal.
.
Autori põhjalik ettekanne kestis ligikaudu 40 minutit.

 .Kuulajaskonna (ca 30 inimest) moodustasid peaasjalikult praegused ja endised Kooraste elanikud.

 Muljetamist jätkus hiljemgi. Vasakul Uno Länik ja raamatu autor.

.Agnessa Raudsepp, Hele-Mall Türna ja Arnold Vilde jutlemas.

Inge, Peeter, Agnessa ja Vambola enne lahkumist.

Pärast raamatuga tutvumist laekus veel mitmeid ettepanekuid, millest kindlasti pidanuks kirjutama ja millest tulnuks põhjalikumalt pajatada. Paraku raamatu maht (128 lk) oli etteantult piiratud, kuid kõik täiendavad materjalid lubati lisada ja üles panna internetis Kooraste koduleheküljele.

Lõpuks tänusõnad Kanepi vallavalitsusele ja Kooraste külavanemale ürituse ladusa sujumise eest. Tänusõnad ka kõigile osavõtjatele.

Vambola Raudsepp









Aastatetagused hüüdnimed Koorastes

.
Kooraste inimestel oli rikkalikult hüüdnimesid. Fantaasiat nende leidmiseks jagus loomariiki, aga ka  kutsetöö, kultuuriinimeste ning teiste valdkondadeni välja. Aastaid tagasi võis külas kohata järgmisi hüüdnimesid: Pinna, General, Ott, Parts, Imelik, Forell, Kilupang, Kokekapten, Jorss, Viiulikunstnik, Vinter, Kupi, Kägu, Üle-eesti, Pant, Kihva, Vana-Kihva, Väike-Kihva, Põnki, Põudu, Oro, Vänt, Tsigle, Rasvatihane, Ujuks, Soro, Jõrss, Vanapagan, Summ-summ, Painamiis, Sannamiis, Lotu, Koll, Tunts, Töllmokk, Persekell, Päevakaja, Sepp, Tillas, Tont, Pupe, Põnts, Pitkin, Orav, Jõrr, Meduus, Sass, Emand, Starshi, Õpilane, Juss, Siibe, Josko, Jänes, Mõro, Linnapää jt.

 Peale selle, hüüdnimed olid ka kogu perekonna kohta, näiteks, Nirgid, Oravad, Otipojad jt.

Kui neid hüüdnimesid tundub ehk liiga palju olevat, siis olgu märgitud, et näiteks, 1970ndatel elas Kooraste külas umbes 400 inimest.

Huvitav oli see, et neid hüüdnimesid kasutati igapäevaselt endastmõistetavalt, kusjuures kõik teadsid kellest on jutt ja enamasti keegi ei pannud ütlejale isegi pahaks. Siiski solvavaid hüüdnimesid kasutati küll üksnes nö tagaselja.

Hüüdnimed olid ka (sala)viinaga kauplejate kohta: Läti-Valka (kauples Lätist toodud viinaga) ja Eesti Valga. Kanepis oli kauplus Karpaatia ja selle taga müüdi viina - hoone nimeks Taga-Karpaatia.

Vambola Raudsepp

Saturday, February 4, 2017

Kooraste sõnas ja pildis

.



KOORASTE. Lühimeenutusi möödanikust. Koostanud Vambola Raudsepp. Kujundus ja trükk PAAR OÜ, 2017, 128 lk.  Välja antud Eesti Kultuurkapitali, Kanepi valla ja Regionaalarengu Fondi toetusel.

Kõnesolev väljaanne koosneb kuuest osast. Algul käsitletakse vanemaid inimasustuse jälgi Koorastes, seejärel kirjeldatakse perioodi mõisaajast omariikluseni, sh olmet haridust ja isiksusi, edasi elust Koorastes Eesti Wabariigi ajal, põhjalikumalt esitatakse meenutusi okupatsiooniaastatest, aga ka taasiseseisvusaastatest ning lõpuks lisatakse veel kohalikku loomingut. 

Lähtutakse nö klassikalisest esitlusviisist, kuid samas on kasutatud paljude, eriti kohalike inimeste ütlusi ja arvamusi nii tänapäeva teemadel, kui ka möödanikust. Peaaegu igal leheküljel on palju pilte ning raamatu lisana on esitatud lausa pildigalerii. Koduloohuviliste tarvis on koostatud ka kronoloogia tähtsamatest sündmustest ja isikutest. 



Lõpuks tuleb endale aru anda, et iga uus päev toob juurde rohkesti sündmusi, kerkib esile uusi tegijaid, mistõttu meenutused Koorastest ei saa kunagi lõplikult valmis. Kujunegu siis antud üllitis nö vaheetapiks uutele uuringutele.

Vambola Raudsepp

.

Thursday, January 19, 2017

Kuulsaid naisvalitsejaid




Vürstinna Olga, kelle juured olid Skandinaavias, reisis 950ndatel Konstantinoopolisse, kus pöördus tagasi kristlasena. Tema kutsel saabusid Venemaale kristlikud misjonärid. Need õppisid ära kohaliku keele, koostasid slaavi tähestiku ja püüdsid rahvast lugema õpetada. (Venemaa ajaloost). Monument vürstinna Olgale asub Pihkvas.

"Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, raamat ripub tegijast". (Hando Runnel). 

Eestis tehti algust Piibli tõlkimisega 16ndal sajandil.

Saturday, January 7, 2017

Sugujuured Koorastes: Erika Aland-Vernik

.
Erika Aland-Vernik sündis 03.04.1913.a. Koorastes Kusto Tamme talus möldri tütrena, õppis Otepää Gümnaasiumis. Oli juba varases nooruses kirjandushuviline. Abiellus Jüri Vernikuga, laulatus toimus Kanepi kirikus (13.08.1938). Seejärel, sama aasta detsembris, siirduti Brasiiliasse. Näitekirjanik, luuletaja, proosakirjanik ning tekstiilikunstnik. Romaan Kohvipõllu leib (Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1990) kirjeldab eesti immigrantide elualgust Brasiilias. Tema lühijutte ja luuletusi on avaldatud Viruskundras. Suri 14.05.2001.a.a Brasiilias, Sao Paulos.(Erinevates allikates on antud ka surmakuupäevaks 25.05.2001 /vt nt Geni/, kuid õige on 14.05.2001).

Erikal ja Jüril oli kaks last, tütar Asta (1943) ja poeg Jorge (1947). Asta Vernik abiellus Kurt Scheyeriga (1934-1996) ning nendel oli poeg Ernest (1964-2015) ja tütar Cristine (1966). Cristine Scheyer abiellus Jose Alvarizega ja nendel oli kolm last, so Erika, Victor (1996) ja Carolina.



Erika ja Jüri laulatus Kanepi kirikus (1938) ning 63 aastat abielus (Brasiilias)

Perekond Aland-Verniku järeltulijad Brasiilias (2016)


Asta ja Kurti laulatus (1962)
Asta ja Jorge
Ernest Scheyer

Asta Vernik (1957)




Jorge Vernik


Carolina

Victor, Erika ja Carolina

Cristine, Asta ja Erika










.






Monday, January 2, 2017

Sugujuurte põimumine: Kaupo ja Ungern-Sternbergid


Kaupole pühendatud mälestusmonument Krimuldas

Seoses Kooraste mõisnike parunite von Ungern-Sternbergide päritolu ja sugujuurte uurimisega kerkis küsimus: kas või kuivõrd Kaupo sugujuured ulatusid ka Koorastesse? Ilmselt jah, kuna ka mõnes nüüdisaegses kirjutistes väidetakse, et Kaupo järglaste (tütarde) veresugulust võib leida vanades baltisaksa aadlisuguvõsades. Esikohal märgitakse Ungern-Sternberge. Usun, et eks neid uuringuid, leide ja kirjutisi ilmub veelgi.

Kaupo sünnidaatumi me ei tea (oli ilmselt 1160ndatel), kuid surmakuupäevaks märgitakse 21/22. 09.1217. Suri Madisepäeva lahingus saadud haavadesse. Ta põletati ja luud toodi Krimulda kiriku lähistele, kus asub praegu temale pühendatud mälestusmonument. Oma varanduse pärandas Kaupo enne surma Liivimaa (Riia) kirikule, kuna meessoost järglasi tal enam ei olnud, (küll aga olid tütred). Kaupo poeg Berthold oli elu kaotanud Ümera lahingus. Mõne allika kohaselt Kaupo tütarde järglasteks lugesid end hiljem balti aadli võimsad suguvõsad Ungern-Sternbergid ja Lievenid.

.


Ungern-Sternbergid on baltisaksa aadlisuguvõsa, kes pärineb 1211. aastal Ungarist Liivimaale tulnud Johann von Sternbergist. Meid huvitavad Kooraste mõisa parunid von Ungern-Sternbergid, so fotodel vastavalt: Carl Gustav (1806-1874), Gustav Paul (1839-1886) ja Karl Reinhold Paul (1868-1919). Praegu elab Saksamaal Kooraste mõisnike järeltulijatest eakas Gerd von Ungern-Sternberg, kel paraku ajas tagasi nii kaugeid uuringuid ei ole.

Vambola Raudsepp