Monday, December 21, 2015

Ulmemõtted: meie vaimsus, sugulaskeeled ja -asualad

.
The article emphasizes the spirituality of Christianity as a important factor in the development of the area Estonia. Christinianity reached to Estonia in the 13th century, so, unfortunately, a few centuries later than its neighbors (Sweden, Russia, Denmark, Germany, Poland). This meant a spiritual isolation and economic development gap within a few centuries. Later, Christianity had a significant role in obtaining an independent state Estonia in 1920.
 .
21.sajandi algul tabas Eestit demograafiline kriis, mis võib üle kasvada katastroofiks.  Tulemuseks olukord, kus kaob põhirahvus, emakeel, omanäoline kultuur, kristlikud väärtused, hägustub territoorium ja lõpuks ka riik. Olukorra mõistmiseks teeme lühikese tagasivaate ajalukku. Väidame, et meie, so paganlike eestlaste ja tema lähisugulaste (vadjalased, liivlased jt) õnnetuseks oli sattumine vaimsesse isolatsiooni 13.sajandi alguseks, mida põhjustas meie lähinaabrite (rootslased, taanlased, sakslased, poolakad, venelased) väga kiire areng, eriti tänu ristiusule.  Madalamal vaimsel arengutasemel asuvad rahvad (aga Eesti alad selleks olid) muutuvad varem või hiljem domineeritavateks oma naabritest. Nii juhtuski ja praegu võivad eestlased rääkida oma "seitsmesaja aastasest orjaööst" mil vaaguti väljasuremise-ellujäämise äärel. Õnneks 19. sajandil tekkinud rahvusliku ärkamise järel said eestlased oma riigi, mis paraku oma väiksusele jäi suurriikide, vallutajate sõdade tallermaaks. Midagi peame ju õppima ajaloost ja olema võimelised andma vettpidavamaid selgitusi olnu kohta.
 .
Alustame väga kaugetest aegadest. Alljärgneval kaardil on visandatud Eesti alade seos kõige lähemate hõimlaste ja sugalaskeelte (ennekõike vadja ja liivi) levikualadega. Näiteks, 9. sajandil võis rännuhuviline käia oma keeleruumis, so Väina jõe suudmest piki Võrtsjärve, läbi Alutaguse metsade kuni Neeva suudmeni välja ning alustada tagasiteed idapoolt Peipsi-Pihkva järve, üle Velikaja jõe suudme ja siis tehes järsu pöörde edelasse ja jõuda tagasi Väina jõe suudmesse. Oma teekonnal võinuks ta kõigile asukatele end arusaadavaks teha samas läänemere-soome algkeeles ja ega ka kommetes polnud suuri erinevusi. See territoorium hõlmas umbes 90 000 ruutkilomeetrit, mis on võrreldav Euroopa kesksuurusega riigi pindalaga. Miks aga areng seiskus aastasadadeks ning miks toona siiski ei tekkinud veel üht Euroopa omanäolist riiki?
.
Põhjused ennekõike vaimsuses või isegi vaimupimeduses. Kui enne variaagide jõudmist Vene aladele, olnuks eestlastel juhid, kes mõelnuks hõimuvendade ühendamisele, oma riigi tekkimisele ning näinud selleks ette just ristiusu (kiriku) perspektiivikust, võinuks olla arengustsenaariumid hoopis teistsugused. Sõnaga, Eesti vajanuks oma Moosest, kes viinuks oma rahva vaimsele kõrgtasemele. Näiteks, Velikaja jõe suudmesse tekkinuks eestlaste rajatud tugeva kindlustusega linn, samuti kindluslinnad Narvasse, Luuga jõe keskosasse ja mujalegi. Kirikud andnuks vaimsuse, väärtused, ennekõike oma kirja ja keele näol, tekkinuks oma riigi territoorium ja rahvastik. koos sellega oleks laialt levinenud rahvuslik idee ja elanikkonna iseteadvus, kiirenenuks majanduse areng. Muidugi, selle stsenaariumi käivitumine paganluse tingimustes oli praktiliselt võimatu, kuid mitte teoreetiliselt. Siiski tagasivaatelisi analüüse tehes võime vaid nentida, et miski läks Eestil hästi, miski väga hästi ning, miski halvasti või väga halvasti.

.
Eest riigi tekkimine läbi Vabadussõja (1918-1920) oli üks suur loteriivõit ja paradoksina võime nüüdisajal uurida ülaltoodud kaarti, kus Eesti väed hetkeks domineerisid nendel samadel aladel. kus aastasadu tagasi asusid meie lähimad hõimlased (vadjalased, liivlased jt). Aga juba Vabadussõja ajaks oli olukord lootusetu, vadjalasi ja liivlasi oli järel vaid paartuhat inimest, Velikaja jõe suudme ja Pihkva järve tagused läänemere-soome hõimlased (sh setud) kadunud täielikult ning asendunud venelastega. Nii jäi meie idapiiriks Narva jõgi ning Peipsi-Pihkva järv (viimane nüüd enam mitte), kuid paraku lõunapiir kujunes Eestile üsna kahjulikuks, sest õigem etniline piir võinuks olla ca 15 km lõunapool (so Eesi alad pidanuks olema Heinaste, Ruhja, Pikksaare, Oomuli, Korneti jne). Praegu Eesti territoorium hõlmab vaid 45 300 ruutkilomeetrit.
.
Lõpuks rõhutame, selgitame veelkord eelöeldut, so  10. sajandi lõpupoole  jäid eestlased oma naabritele (sakslased, taanlased, rootslased, venelased, poolakad jt) alla just oma vaimsuse, positiivselt eesmärgistatud püüdluste ja originaalsete ideede (eriti diplomaatia) poolest. Toona, meie muinasaja lõpuks oli kõigi meie naabrite juures ristiusk oma positiivsusega jõuliselt avaldanud. Oli ju üleminek ristiusule teoks saanud Kesk-Euroopas 10.-11.sajandil, Põhja-Euroopas 11.-12.sajandil ning Kiievi-Venes 988.aastal. Õnnetuseks, paganluse õhutusel Eesti aladelt tehti aga "tule ja mõõgaga" röövretki kaubakaravanide ja oma naabrite vastu ning lõpuks tapeti ja põletati misjonäre. Naabritele oli Eesti aladel valitsenud jõhker olukord talumatu; samal ajal arenes neil jõudsalt rahvuslik enesemääratlus ja -teadvus, emakeel, riiklus, kiri, rüütliau jne, mis viisid nad kultuurrahvaste tasemele. Eestlasi kui barbareid tuli ohjeldada, allutada, mis paraku saigi teoks.
.
Märkus: pildid internetist.
.
Vambola Raudsepp
Jõulukuul, 2015.
.





Sunday, December 13, 2015

Talukultuur ja -pärimused Hänike küla taasasustamise järel

.
The article emphasizes that after wars, famine and plague, many villages in Estonia repopulated in the 18th century. Thus, in our villages, traditions and local culture could flourish only two or three centuries, so far when villages began to wane again. It emphasizes those aspects which were specific to Hänike village in Estonia (joinery and weaving works, as well as interest in dialect language).
 .
1700ndatel aastatel mainitakse Hänike tühjavõitu külas vaid mõnda talu, sh Pudru, Paaadi jt. Valdav enamus talundeid tekkis aga hoopis peale talude päriseksostmist, so 19. /20. aastasadade vahetusel, saavutas oma nö õitseaja 1930ndateks, kuid järsk küla hääbumine algas 1960ndatel ning nüüdisajaks on saavutanud oma madalseisu.  Seega talutraditsioonide ja -kultuuri kujunemiseks jäi aeg liiga napiks, so vaid paar-kolm sajandit. Veel enam, sisuliselt üheski Hänike küla talus ei elanud perekonnad kauem kui kaks või kolm põlvkonda. Siiski selle aja jooksul tehti väga palju, mis vajab kirjasõnas jäädvustamist.
.
Rõhutagem, et 1930ndateks oli küla talundites välja kujunenud oma taristu (sh kodu- ja põllutöö töövahendid) ning (töö)oskused (sh villa- ja linatöötlemise, kangakudumise vms alal). Seejärel, mõnikümmend aastat hiljem algas aga küla järsk tühjenemine, suur osa talunditest hävines, kadus või jäid püsima varemetena. Põhjuseks kolhoseerimine, talude äravõtmine ja  noorte äravool linnadesse, ennekõike hariduse saamise eesmärgil ning sinna nad jäidki, sest seal neid vajati, kuna vabu töökohti tekkis toona aina juurde.
.
Juba XX sajandi alguseks oli Hänike küla mitmel talul oma värkstuba, kus osavamad tislerid valmistasid kõiksuguseid majapidamisele vajalikke esemeid, alates kangastelgedest, vokkidest jne kuni puutünnideni välja. Valmistati ka muusikariistu, näiteks Matu talu peremees Bruno Toom valmistas viiuleid ja kandleid, millel ka ise oskuslikult mängis.  Lustivere talul oli oma värkstuba kõrvalhoones koos aidaga, kus tehti peaasjalikult mööblit (kummut, veimevakk) ja köögitarvikuid, kuid peale selle isevalmistatud oli regi, põllurull, harkader, äke jt töövahendid. Kuna kõiki tarvikuid taludes pidevalt ei vajatud, siis üsna sageli üht-teist võeti laenuks naabritelt, nt kangasteljed, vokk, villakraasid jt.
.

.

Ja veel Toona oli igas Hänike küla talundis oma nö vaimuvara, ennekõik piibli, raamatute ja mõnede muude väljaannete näol (sh ajakirjad).  Mäletan, et veel 1940ndatel kasutati Lustivere talus üht väga vana piiblit, millel olid vineerist tehtud kaaned ning mis oli kirjutatud väga arhailises eesti keeles. Samas mäletan veel üht väga vana Kalevipoja väljaannet, mida oli rohkesti kasutanud minu vanaisa Gustav Raudsepp. Raamatu vahel olid tema enda poolt tehtud väljakirjutised ja muud märkused, ülestähendused, sh isekoostatud luuleridu.
.

,
Talupidamine nõudis omajagu paberlikku asjaajamist, sh omal kohal olid suhted krediidiasutuste, pankadega. Minu vaarisa Peeter Raudsepp, suure iseõppijana, püüdis hakkama saada ka venekeelse asjaajamisega, mis oli seotud käimistega kubermangukeskuses Riias.  Tema taotlus rahuldati ja ta sai vajaliku laenu tol ajal väga nimekast nn Aadlipangast.
.

.
Hänike küla elanikud, tingituna küla väiksusest, olid hõlmatud peaasjalikult naaberküladega, so taidlus, laulukoorid, ühistegevus vms, eriti Osula, Sõmerpalu, aga ka Kurenurme, Linnamäe jt külade tegevusega. Üheks põhjuseks oli ka väljakujunenud kohalikud sugulusliinid, kuid sageli sõlmiti abielud kaugemate valdade poiste-tüdrukute vahel. Selline olukord mitmekesistas Hänike küla keelt ja kombestikku.
 .
Näiteks, kui Turna talus veel 1940ndatel kõneldi nn võrutagust murret, siis Lustivere talus hoopis mulgi murret. Mõnikord tekitas selline olukord vastastikku naljaviskamisi, tögamisi, kuid kunagi ei seganud see üksteise mõistmist. Sageli need aasimised või naljad sisaldasid väga huvitavaid ütlusi, isegi kõnekäände, mis üldjuhul jäidki kirjasõnasse panemata. (Näiteks: "Mulk om nii kavval, et võis olla katõn kohan kõrragõ - mulgun ja augun"). Paraku suutsin ma vaid mõned ütlused toona kirja panna ja käsikirjas säilitada.
.
.
Lõpetuseks. 1930ndatel olid külarahval ka omad tõsised mured, sest lausa jultunult tegutsesid murd- ja hobusevargad, esitati valekaebusi vms, mis enamuses jäid avastamata ja süüdlasi ei suudetudki tuvastada. Näiteks päise päeva ajal käisid röövlid Matu talus, peksid elanikke ja viisid kaasa väljapressitud vara, Lustivere talu põllult viidi ära, varastati hobune valekaebusi esitati Hüti talu peremehe Eduard Ermeli kohta jne. Nendest nn negatiivse märgiga (kultuuri)südmustest pole kombekas rääkida, ehkki peaks.
 .
Märkus: fotod illustreerivad, internetist.
.
Vambola Raudsepp
.




Friday, December 4, 2015

Dotsent Maimu Saarepera

.
TPI dotsent Maimu Saarepera (10.06.1932) kohta ei ole just palju kättesaadavaid materjale, mis iseloomustaksid tema õppe- ja teadustööd. Siinjuures vaid paar sõna isiklikku.
 .
Maimu Saarepera
 /foto arhiivist/

Nimelt, ta juhendas minu lõputööd, tol ajal nimetati seda TPI majandusteaduskonnas diplomitööks, mille kaitsesin 1966. aasta algul. Teemaks oli ettevõtte tööjõu ja rentaabluse seoste analüüs (Valga õmblusvabriku andmetel). Muide, ettevõtte tööjõu ja finantsnäitajate seoste analüüs oli ka Maimu Saarepera enda kandidaadiväitekirja uurimisteemaks, mille ta kaitses 1964. aastal Eesti Teaduste Akadeemia kaitsmisnõukogu ees, töö juhendajaks oli akadeemik Juhan Vaabel. Seega oli minu juhendajaks igati asjatundlik õppejõud, kes oli veel oma nö tõusulainel, sest aastal 1965 alustas ta tööd dotsendi ametikohal. Ka minu uurimistöö kaitsmine õnnestus igati ja sellega meie teadussidemed katkesid.

Hiljem, paaril korral, oli meil veel tööalaseid kokkupuuteid, mil meenutasime ka toonasid üliõpilasi, õppejõude ja nende poolt tehtavaid uuringuid. 1993. aastal Maimu Saarepera pensioneerus. Oli meil ka kursuse kokkutulekuid, kuid Maimu Saarepera väga tagasihoidliku inimesena nendest osa ei võtnud. 
.
Vambola Raudsepp
.