Monday, November 30, 2015

Poliitökonoomia õppejõud Harri Kroon

.
Kui sageli intelligentsed, erudeeritud ja tagasihoidlikud härrasmehed kaovad unustusse, samas aga skandaalseid nn ühiskonnategelasi leidub küllaga entsüklopeediates, teatmeteostes vms väljaannetes.  Paradoks. Üheks unustatud, väga sümpaatseks Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõuks pean Harri Krooni (1928-1997),  majanduskandidaat (1963) ja dotsent (1966). Muide, tänu tema isikuomadustele edudati teda sageli TPI partei- ja ametiühinguorganisatsioonidesse nö üheks juhtfiguuriks, kus ta jäi alati väga taktitundlikuks isikuks. Huvitus malest ja motoasjandusest.

Tõepoolest, toonast poliitökonoomiat võib pidada õigusega punaseks distsipliiniks, kuid Harri Kroon oskas käsitleda kõiki teemasid väga tugevalt majandusteooria aspektist, mis sisaldas sageli võrdlevaid majandusteooriaid. Sellistena olid tema loengud üliõpilasi arendavad ja tudengid tabasid ise, mis õppejõul lõpunu ütlemata jäi. 

Harry Kroon ja Astrid Kroon
/foto erakogust ja genist/
.

Minule oli ta ühe uurimustöö juhendajaks, mis käsitles tööjõu probleeme, sh voolavust ühes ettevõttes. Töö õnnestus ja ta tegi mulle isegi ettepaneku jätkata oma püüdlusi teaduse valdkonnas. Eks tehtud ettepanek jõudis minus kohale aastaid hiljem, sel momendil olin pigem omamoodi nihilist nagu paljudki minuealised tudengid. Ta mõistis mind ka sellisena nagu toona olin.

Tänapäeval võib raamatukogudest leida vaid üksikuid Harri Krooni kirjutisi, sh broshüüre, rotaprini väljaandeid. Neid lugedes peab taas sisse elama tolleaegsesse ühiskonda ja nõutavasse probleemikäsitlusse. Arvan, et nendel üllitistel on oma kindel koht majandusajaloos ja nii neid tulebki mõista.
.
Vambola Raudsepp

.


Friday, November 27, 2015

Ajaloolane Marta Esser

.
Tundsin Marta Esserit (14.10.1925-13.05.1983) TPI päevilt ennekõike kui NLKP ajaloo õppejõudu. Oli toona väga populaarne, õppejõuna range ja üliaktiivne, mida tõendab seegi, et monograafias  Tallinna Polütehniline Instituut 1936-1986 (Valgus, 1986) on teda esile toodud viiel korral, so kui parteitöötaja, õppejõud, metoodilise komisjoni liige jne. Tema loengud olid väga keskpärased, isegi sisutud, kuid eksamil said üliõpilased suhteliselt nigelaid hindeid, mis minu arusaamise kohaselt iseloomustas ennekõike õppejõu enda taset, mitte aga üliõpilaste oma. Samas aga toona oli üliõpilaste suhtumine nn punastesse õppeainetesse leige, isegi vastumeelne, siis võib õpitulemusi tõlgendada ka nii või naa.
.
Komsomolitöötaja Marta Esser
 (foto internetist)
.
Kõigepealt ehk sellest, et Marta Esser, mitmete õpingute kõrval, astus ÜLKNÜ liikmeks aastal 1940.  Seega siis tegemist nn juunikomsomoliga. Kui puhkes sõda, evakueeriti ta Tatarimaale, edasi Jaroslavli oblastisse, kus jätkas õpinguid ENSV partei ja nõukogude aktiivi kursustel. Eestisse naasis ELKNÜ Võrumaa komitee esimeseks sekretäriks. Järgnesid väga mitmesugused ameti- ja töökohad ning õpinud, sh Moskva Kõrgemas Parteikoolis (1950.1954), kusjuures oli juba õpingute ajal TPI marksismi-leninismi kateedris lektor. Tema eluloos on juttu, et valmis ka kandidaadiväitekiri, kuid ilmselt jäi see kaitsmata (?) või ei kinnitatud VAK-is (?). Küsimused jäävad, sest nüüdisajal enam kellegilt vastust ei saanud. 
.
1980ndal aastal saadeti Marta Esser pensionile, so 55 aastaselt ja temast sai personaalpensionär. Napilt kolm aastat hiljem ta suri ning maeti Pärnamäe kalmistule. Temalt on maha jäänud paar broshüüri, mis on kättesaadavad ka tänapäeval ning lisaks üks raadiovestlus 1962. aastast.
.
Lõpetuseks. Meenub seik: missuguse innuga Marta Esser rääkis pealesõja aastatest, mil komsomolid organiseerisid loosungite ja punalippudege punavoore (vilja üleandisel riigile) Võrumaal, siis kõike seda kuuldes, tärkas minus kaastunne sellele kommunismile nii andunud inimese suhtes. Ja ta jäigi üliaktiivseks käsutäitjaks kogu oma edaspidises elus - ilmselt aga tal ei jäänud hetkekski aega mõtlemiseks, eneseanalüüsiks, tehtu hindamiseks. Isegi õppejõuks ta enam ei sobinud (noored andekamad olid juba peale kasvanud!), sest nii nagu kell kukkus, so täitus 55, saadeti ta kohe pensionile.

Vambola Raudsepp
.




Saturday, November 21, 2015

Võõrkeelte õppejõud Renata Virkhaus

.
1961.aastal hakati ülikoolides võõrkeelte õpetamisele rohkem tähelepanu pöörama. Toonases TPI majandusteaduskonnas õpetas inglise keelt Renata Virkhaus (sünd. Blum, eestistatud Talvar; 12.07.1911-05.06.2008), kes oli juba pikka aega töötanud võõrkeelte õpetajana Tallinna Reaalkoolis. Sündinud Narvas, õppinud Tartu Ülikoolis inglise ja saksa filoloogiat aastatel 1929-1935.
.
Õpetaja Renata Virkhaus kooli lõpuaktusel

TPI-s polnud ta ilmselt koosseisuline õppejõud, mistõttu teda ei meenutata ka kordagi selle ülikooli ajaloolistes käsitlustes. Meenutama peaks ja seda teevadki mitmed tänapäeval tuntud prominendid (sh nt Andres Tarand), kes iseloomustavad Renata Virkhausi kui ranget, nõudlikku ja head nö vana kooli õpetajat, eriti Reaalkooli päevilt.
.
Minule oli Renata Virkhaus inglise keeele õppejõuks ca kolm aastat ja kuna oli tegemist olulise õppeainega, siis asi lõppes lõpueksamiga. Kui nö üldõpetamine vastuväiteid ei tekitanud, siis mitte kuidagi ei saanud rahul olla asjaoluga, et majandusüliõpilased ei saanud mittemingisuguseid lisateadmisi oma erialal inglise keele alal. Kohati muutus asi mõttetuks, sest 19 sajandi suuri sõnameistreid või nt koorekihi salongijutte võinuks ka iseseisvalt lugeda. Kuna kord hoolimatult julgesin suud paotada selliselt korraldatud õppetöö kohta (üliõpilase arvamus neis asjus tol ajal oli lausa skandaalne seik), siis minul suhted Renata Virkhausiga, kuni ülikooli lõpetamiseni jäid, pehmelt öeldes, pingelisteks.
.
Mõneti võis ka toona tekkinud olukorda mõista, sest nõuka aja majandusalane terminoloogia oli politiseeritud ning puudusid isegi vene-inglise ja inglise-vene majandussõnastikud, rääkimata eesti-inglise või inglise eesti omast. Viimased hakkasid ilmuma alles 1990ndatel, kusjuures eestvedajaks sai akadeemik Uno Mereste. Aga siiski saanuks ka 1960ndatel üht-teist ära teha, oleks vaid enam tahtmist jagunud. 
.
Kui rääkida Renata Virkhausist kui inimesest, siis temast õhkus mingi varjatud iroonia nõukaaegse elukorralduse suhtes, mis kandus üle ka majandusüliõpilastele. Ega see kellegile kasu toonud. Pealegi, Renata Virkhaus õppejõuna tundus väsinuna, pensionieelikuna ja väljanägemiselt vanem oma aastatest.
.
Muide, 1960ndatel ma märkasin, et paljud võimekad võõrkeele filoloogid töötasid väga tagasihoidlikel töökohtadel asutustes, ettevõtetes jne (nt raamatupidajatena). Lähemal uurimisel selgus, et neid filolooge oli saksa ajal kasutatud tõlkidena, mida KGB ilmselt teadis ja muidugi polnud enam neil kohta õpetajana koolides. Eks sellist vaikset protesti oli tunda kõigis tolleaegsetes filoloogides, kes olid tõrjutud, sageli isegi tagakiusatud. Meie, 1960ndate üliõpilased ei teadnud niisugustest asjadest midagi, või siis väga vähe.
.
Renata Virkhaus elas väga kõrge eani, ta suri 97ndal eluaastal ning on metud Tallinna Rahumäe kalmistule.
.
Vambola Raudsepp
.



Sunday, November 15, 2015

Küla pillimehed

.
The intellectual life of the village characterized by, above all, musicians. This article talks about 1940/50s music life in the village Hänike (Estonia, Võru county). 
 .
Võib julgelt väita, et pillimäng ja laulmine iseloomustasid toona küla vaimsuse taset. 1940/50ndatel oli Hänike külas tuntuim pillimees Eduard Ermel Võsumäelt, kes mängis külapidudel, simmanitel, aga peaasjalikult Kurenurme rahvamajas nii üld-, aga ka koolipidudel. Tema põhiliseks pilliks oli viiul ja kannel, kuid duetis mängis ta ise viiulit ja tema õde (Roosi)  kannelt.  Pillid olid omavalmistatud ja mänguoskus pärines loomulikust talendist.

Juta Raudsepp (1950ndatel)
.
Heatasemelise muusikalise hariduse oli saanud Viljandis Olev Raudsepa tütar Juta Raudsepp Lustivere talust, kes esines paljudes kohtades, kuid ei unustanud ka Hänike küla. Külas oli teisigi pillimehi, sh Bruno Toom Matu talust, keda tunti osava tislerina ja viiulimeistrina. Kandlemees oli ka Richard Raudsepp. Nende mängud piirdusid ennekõike rahvalike lugudega perekondlikel koosviibimistel.
.
Eduard Ermeli hauaplats Osula kalmistul
.
Muusika- ja lauluhuvilisi oli teisigi, näiteks Kurenurme rahvamaja laulukooris (koori juhatas Arkadi Reigo) laulis Õie Leok Soovere talust. Peale selle, kooli lastekooris laulis laululapsi mitmetest Hänike küla taludest (Aarne Tśiśikov-Käppa Kojatselt, Avo Toom Turna talust jt).
.
Ajal, mil Hänike külas tehti ulatuslikult maaparandustöid, so 1950ndatel, tuli külla palju uut tööjõudu, sh Setumaalt ja nende hulgas oli mitmeid osavaid pillimehi, kes mängisid peaasjalikult bajaanil. Aga need sisserändajad lahkusid paari-kolme aasta jooksul, seega siis, kui lõppesid maaparandustööd.
.
Vambola Raudsepp
.




Tuesday, November 10, 2015

Ühistegevus Hänike külas

.
In 1930s, the village Hänike (Võru county, Estonia) had developed joint activities, collective actions, especially in threshing area.
 .
1930ndatel aastatel osalesid Hänike küla talumehed aktiivselt ühistegevuses (seltsid, ühistud vms), levinenud olid ka talgulkäimised (heina- ja metsatööd, põldude koristamine jt), kuid tähtsamaks peeti ennekõike viljapeksmist. Viljapeksumasin veeti kohale talu põllule ning vili hakkidest veeti masina juurde hobuvankril. Et töö rutem tehtud saaks, siis selles töös osalesid ka naabertalude inimesed, sest pärast ühe talundi töö lõpetamist sõideti kohe järgmisele põllule ja ikka koos talgulistega.
.
/foto internetist/
.
Taktoristi-masinisti töö oli kvalifitseeritud mehhanisaatori hästi tasustatav oskustöö, mistõttu selle alaga tegelev noor mees oli väga lugupeetud ja igas talus teretulnud. Just selliseks meheks oli toona Hänike külas Hermann Raag. Ta tegeles viljapeksuga palju aastaid, eriti mäletan 1949ndat aastat, mil minu jaoks rehepeks Lustivere talu põllul oli suursündmuseks.
.


Mäletan veel seda vana deering traktorit, mille rooli taha lubas traktorist ka mõned korrad minul istuda. Uhke tunne oli.
.

.
Hermann Raag jäi truuks oma elukutsele ka nõukogude ajal ja ta töötas mehhanisaatorina kuni surmani Sõmerpalu sovhoosis. Ta on maetud Osula kalmistule.
.
Vambola Raudsepp
.


Tuesday, November 3, 2015

Kvaliteetinformatsioon eesti keeles

.
Eesti keele kasutusala on vähenenud viimase paarikümne aasta jooksul järsult, eriti teaduskeelena. Eelistatakse ennekõike inglise keelt, kuid selline olukord pole põhjendatud, ega ka vajalik. Asi on selles, et määravaks pole kasutatav keel, vaid informatsiooni väärtus, kvaliteet, uudsus.

Praegu on nn googlitõlge juba suhteliselt heal (mitte veel rahuldaval) tasemel ja see areneb üha kiirenevas tempos, mistõttu ükskõik missuguses valdkonnas esitatud kirjasõnas tekst on kättesaadav ülemaailmselt. Pealegi elame nüüdisajal nö annotatsioonide ajastul, kus lühikokkuvõtetes üteldakse kõik uus ja oluline (sageli suurtes keeltes). Just uus, sest teadus on ennekõike uute tedmiste tootmine. Seda asjaolu rõhutasin oma ühes aforismis, so Haridus raamistab andeid; üksnes talendil on annet hüljata need raamid. 

Niisiis, eesti teadlased, eriti need, kes töötavad rahvusülikoolis, võiksid rahulikult kirjutada oma artiklid eesti keeles ning lisada vaid mõnerealise annotatsiooni inglise keeles. Põhjus peitub ennekõike selles, et inimese mõtlemine on mitmekülgsem, täiuslikum just oma emakeeles. Pealegi emakeelne kvaliteetinformatsioon arendab ja tõstab ühe väikerahva eneseteadvust ja väärikust.
.
Vambola Raudsepp
.