Monday, December 21, 2015

Ulmemõtted: meie vaimsus, sugulaskeeled ja -asualad

.
The article emphasizes the spirituality of Christianity as a important factor in the development of the area Estonia. Christinianity reached to Estonia in the 13th century, so, unfortunately, a few centuries later than its neighbors (Sweden, Russia, Denmark, Germany, Poland). This meant a spiritual isolation and economic development gap within a few centuries. Later, Christianity had a significant role in obtaining an independent state Estonia in 1920.
 .
21.sajandi algul tabas Eestit demograafiline kriis, mis võib üle kasvada katastroofiks.  Tulemuseks olukord, kus kaob põhirahvus, emakeel, omanäoline kultuur, kristlikud väärtused, hägustub territoorium ja lõpuks ka riik. Olukorra mõistmiseks teeme lühikese tagasivaate ajalukku. Väidame, et meie, so paganlike eestlaste ja tema lähisugulaste (vadjalased, liivlased jt) õnnetuseks oli sattumine vaimsesse isolatsiooni 13.sajandi alguseks, mida põhjustas meie lähinaabrite (rootslased, taanlased, sakslased, poolakad, venelased) väga kiire areng, eriti tänu ristiusule.  Madalamal vaimsel arengutasemel asuvad rahvad (aga Eesti alad selleks olid) muutuvad varem või hiljem domineeritavateks oma naabritest. Nii juhtuski ja praegu võivad eestlased rääkida oma "seitsmesaja aastasest orjaööst" mil vaaguti väljasuremise-ellujäämise äärel. Õnneks 19. sajandil tekkinud rahvusliku ärkamise järel said eestlased oma riigi, mis paraku oma väiksusele jäi suurriikide, vallutajate sõdade tallermaaks. Midagi peame ju õppima ajaloost ja olema võimelised andma vettpidavamaid selgitusi olnu kohta.
 .
Alustame väga kaugetest aegadest. Alljärgneval kaardil on visandatud Eesti alade seos kõige lähemate hõimlaste ja sugalaskeelte (ennekõike vadja ja liivi) levikualadega. Näiteks, 9. sajandil võis rännuhuviline käia oma keeleruumis, so Väina jõe suudmest piki Võrtsjärve, läbi Alutaguse metsade kuni Neeva suudmeni välja ning alustada tagasiteed idapoolt Peipsi-Pihkva järve, üle Velikaja jõe suudme ja siis tehes järsu pöörde edelasse ja jõuda tagasi Väina jõe suudmesse. Oma teekonnal võinuks ta kõigile asukatele end arusaadavaks teha samas läänemere-soome algkeeles ja ega ka kommetes polnud suuri erinevusi. See territoorium hõlmas umbes 90 000 ruutkilomeetrit, mis on võrreldav Euroopa kesksuurusega riigi pindalaga. Miks aga areng seiskus aastasadadeks ning miks toona siiski ei tekkinud veel üht Euroopa omanäolist riiki?
.
Põhjused ennekõike vaimsuses või isegi vaimupimeduses. Kui enne variaagide jõudmist Vene aladele, olnuks eestlastel juhid, kes mõelnuks hõimuvendade ühendamisele, oma riigi tekkimisele ning näinud selleks ette just ristiusu (kiriku) perspektiivikust, võinuks olla arengustsenaariumid hoopis teistsugused. Sõnaga, Eesti vajanuks oma Moosest, kes viinuks oma rahva vaimsele kõrgtasemele. Näiteks, Velikaja jõe suudmesse tekkinuks eestlaste rajatud tugeva kindlustusega linn, samuti kindluslinnad Narvasse, Luuga jõe keskosasse ja mujalegi. Kirikud andnuks vaimsuse, väärtused, ennekõike oma kirja ja keele näol, tekkinuks oma riigi territoorium ja rahvastik. koos sellega oleks laialt levinenud rahvuslik idee ja elanikkonna iseteadvus, kiirenenuks majanduse areng. Muidugi, selle stsenaariumi käivitumine paganluse tingimustes oli praktiliselt võimatu, kuid mitte teoreetiliselt. Siiski tagasivaatelisi analüüse tehes võime vaid nentida, et miski läks Eestil hästi, miski väga hästi ning, miski halvasti või väga halvasti.

.
Eest riigi tekkimine läbi Vabadussõja (1918-1920) oli üks suur loteriivõit ja paradoksina võime nüüdisajal uurida ülaltoodud kaarti, kus Eesti väed hetkeks domineerisid nendel samadel aladel. kus aastasadu tagasi asusid meie lähimad hõimlased (vadjalased, liivlased jt). Aga juba Vabadussõja ajaks oli olukord lootusetu, vadjalasi ja liivlasi oli järel vaid paartuhat inimest, Velikaja jõe suudme ja Pihkva järve tagused läänemere-soome hõimlased (sh setud) kadunud täielikult ning asendunud venelastega. Nii jäi meie idapiiriks Narva jõgi ning Peipsi-Pihkva järv (viimane nüüd enam mitte), kuid paraku lõunapiir kujunes Eestile üsna kahjulikuks, sest õigem etniline piir võinuks olla ca 15 km lõunapool (so Eesi alad pidanuks olema Heinaste, Ruhja, Pikksaare, Oomuli, Korneti jne). Praegu Eesti territoorium hõlmab vaid 45 300 ruutkilomeetrit.
.
Lõpuks rõhutame, selgitame veelkord eelöeldut, so  10. sajandi lõpupoole  jäid eestlased oma naabritele (sakslased, taanlased, rootslased, venelased, poolakad jt) alla just oma vaimsuse, positiivselt eesmärgistatud püüdluste ja originaalsete ideede (eriti diplomaatia) poolest. Toona, meie muinasaja lõpuks oli kõigi meie naabrite juures ristiusk oma positiivsusega jõuliselt avaldanud. Oli ju üleminek ristiusule teoks saanud Kesk-Euroopas 10.-11.sajandil, Põhja-Euroopas 11.-12.sajandil ning Kiievi-Venes 988.aastal. Õnnetuseks, paganluse õhutusel Eesti aladelt tehti aga "tule ja mõõgaga" röövretki kaubakaravanide ja oma naabrite vastu ning lõpuks tapeti ja põletati misjonäre. Naabritele oli Eesti aladel valitsenud jõhker olukord talumatu; samal ajal arenes neil jõudsalt rahvuslik enesemääratlus ja -teadvus, emakeel, riiklus, kiri, rüütliau jne, mis viisid nad kultuurrahvaste tasemele. Eestlasi kui barbareid tuli ohjeldada, allutada, mis paraku saigi teoks.
.
Märkus: pildid internetist.
.
Vambola Raudsepp
Jõulukuul, 2015.
.





Sunday, December 13, 2015

Talukultuur ja -pärimused Hänike küla taasasustamise järel

.
The article emphasizes that after wars, famine and plague, many villages in Estonia repopulated in the 18th century. Thus, in our villages, traditions and local culture could flourish only two or three centuries, so far when villages began to wane again. It emphasizes those aspects which were specific to Hänike village in Estonia (joinery and weaving works, as well as interest in dialect language).
 .
1700ndatel aastatel mainitakse Hänike tühjavõitu külas vaid mõnda talu, sh Pudru, Paaadi jt. Valdav enamus talundeid tekkis aga hoopis peale talude päriseksostmist, so 19. /20. aastasadade vahetusel, saavutas oma nö õitseaja 1930ndateks, kuid järsk küla hääbumine algas 1960ndatel ning nüüdisajaks on saavutanud oma madalseisu.  Seega talutraditsioonide ja -kultuuri kujunemiseks jäi aeg liiga napiks, so vaid paar-kolm sajandit. Veel enam, sisuliselt üheski Hänike küla talus ei elanud perekonnad kauem kui kaks või kolm põlvkonda. Siiski selle aja jooksul tehti väga palju, mis vajab kirjasõnas jäädvustamist.
.
Rõhutagem, et 1930ndateks oli küla talundites välja kujunenud oma taristu (sh kodu- ja põllutöö töövahendid) ning (töö)oskused (sh villa- ja linatöötlemise, kangakudumise vms alal). Seejärel, mõnikümmend aastat hiljem algas aga küla järsk tühjenemine, suur osa talunditest hävines, kadus või jäid püsima varemetena. Põhjuseks kolhoseerimine, talude äravõtmine ja  noorte äravool linnadesse, ennekõike hariduse saamise eesmärgil ning sinna nad jäidki, sest seal neid vajati, kuna vabu töökohti tekkis toona aina juurde.
.
Juba XX sajandi alguseks oli Hänike küla mitmel talul oma värkstuba, kus osavamad tislerid valmistasid kõiksuguseid majapidamisele vajalikke esemeid, alates kangastelgedest, vokkidest jne kuni puutünnideni välja. Valmistati ka muusikariistu, näiteks Matu talu peremees Bruno Toom valmistas viiuleid ja kandleid, millel ka ise oskuslikult mängis.  Lustivere talul oli oma värkstuba kõrvalhoones koos aidaga, kus tehti peaasjalikult mööblit (kummut, veimevakk) ja köögitarvikuid, kuid peale selle isevalmistatud oli regi, põllurull, harkader, äke jt töövahendid. Kuna kõiki tarvikuid taludes pidevalt ei vajatud, siis üsna sageli üht-teist võeti laenuks naabritelt, nt kangasteljed, vokk, villakraasid jt.
.

.

Ja veel Toona oli igas Hänike küla talundis oma nö vaimuvara, ennekõik piibli, raamatute ja mõnede muude väljaannete näol (sh ajakirjad).  Mäletan, et veel 1940ndatel kasutati Lustivere talus üht väga vana piiblit, millel olid vineerist tehtud kaaned ning mis oli kirjutatud väga arhailises eesti keeles. Samas mäletan veel üht väga vana Kalevipoja väljaannet, mida oli rohkesti kasutanud minu vanaisa Gustav Raudsepp. Raamatu vahel olid tema enda poolt tehtud väljakirjutised ja muud märkused, ülestähendused, sh isekoostatud luuleridu.
.

,
Talupidamine nõudis omajagu paberlikku asjaajamist, sh omal kohal olid suhted krediidiasutuste, pankadega. Minu vaarisa Peeter Raudsepp, suure iseõppijana, püüdis hakkama saada ka venekeelse asjaajamisega, mis oli seotud käimistega kubermangukeskuses Riias.  Tema taotlus rahuldati ja ta sai vajaliku laenu tol ajal väga nimekast nn Aadlipangast.
.

.
Hänike küla elanikud, tingituna küla väiksusest, olid hõlmatud peaasjalikult naaberküladega, so taidlus, laulukoorid, ühistegevus vms, eriti Osula, Sõmerpalu, aga ka Kurenurme, Linnamäe jt külade tegevusega. Üheks põhjuseks oli ka väljakujunenud kohalikud sugulusliinid, kuid sageli sõlmiti abielud kaugemate valdade poiste-tüdrukute vahel. Selline olukord mitmekesistas Hänike küla keelt ja kombestikku.
 .
Näiteks, kui Turna talus veel 1940ndatel kõneldi nn võrutagust murret, siis Lustivere talus hoopis mulgi murret. Mõnikord tekitas selline olukord vastastikku naljaviskamisi, tögamisi, kuid kunagi ei seganud see üksteise mõistmist. Sageli need aasimised või naljad sisaldasid väga huvitavaid ütlusi, isegi kõnekäände, mis üldjuhul jäidki kirjasõnasse panemata. (Näiteks: "Mulk om nii kavval, et võis olla katõn kohan kõrragõ - mulgun ja augun"). Paraku suutsin ma vaid mõned ütlused toona kirja panna ja käsikirjas säilitada.
.
.
Lõpetuseks. 1930ndatel olid külarahval ka omad tõsised mured, sest lausa jultunult tegutsesid murd- ja hobusevargad, esitati valekaebusi vms, mis enamuses jäid avastamata ja süüdlasi ei suudetudki tuvastada. Näiteks päise päeva ajal käisid röövlid Matu talus, peksid elanikke ja viisid kaasa väljapressitud vara, Lustivere talu põllult viidi ära, varastati hobune valekaebusi esitati Hüti talu peremehe Eduard Ermeli kohta jne. Nendest nn negatiivse märgiga (kultuuri)südmustest pole kombekas rääkida, ehkki peaks.
 .
Märkus: fotod illustreerivad, internetist.
.
Vambola Raudsepp
.




Friday, December 4, 2015

Dotsent Maimu Saarepera

.
TPI dotsent Maimu Saarepera (10.06.1932) kohta ei ole just palju kättesaadavaid materjale, mis iseloomustaksid tema õppe- ja teadustööd. Siinjuures vaid paar sõna isiklikku.
 .
Maimu Saarepera
 /foto arhiivist/

Nimelt, ta juhendas minu lõputööd, tol ajal nimetati seda TPI majandusteaduskonnas diplomitööks, mille kaitsesin 1966. aasta algul. Teemaks oli ettevõtte tööjõu ja rentaabluse seoste analüüs (Valga õmblusvabriku andmetel). Muide, ettevõtte tööjõu ja finantsnäitajate seoste analüüs oli ka Maimu Saarepera enda kandidaadiväitekirja uurimisteemaks, mille ta kaitses 1964. aastal Eesti Teaduste Akadeemia kaitsmisnõukogu ees, töö juhendajaks oli akadeemik Juhan Vaabel. Seega oli minu juhendajaks igati asjatundlik õppejõud, kes oli veel oma nö tõusulainel, sest aastal 1965 alustas ta tööd dotsendi ametikohal. Ka minu uurimistöö kaitsmine õnnestus igati ja sellega meie teadussidemed katkesid.

Hiljem, paaril korral, oli meil veel tööalaseid kokkupuuteid, mil meenutasime ka toonasid üliõpilasi, õppejõude ja nende poolt tehtavaid uuringuid. 1993. aastal Maimu Saarepera pensioneerus. Oli meil ka kursuse kokkutulekuid, kuid Maimu Saarepera väga tagasihoidliku inimesena nendest osa ei võtnud. 
.
Vambola Raudsepp
.


Monday, November 30, 2015

Poliitökonoomia õppejõud Harri Kroon

.
Kui sageli intelligentsed, erudeeritud ja tagasihoidlikud härrasmehed kaovad unustusse, samas aga skandaalseid nn ühiskonnategelasi leidub küllaga entsüklopeediates, teatmeteostes vms väljaannetes.  Paradoks. Üheks unustatud, väga sümpaatseks Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõuks pean Harri Krooni (1928-1997),  majanduskandidaat (1963) ja dotsent (1966). Muide, tänu tema isikuomadustele edudati teda sageli TPI partei- ja ametiühinguorganisatsioonidesse nö üheks juhtfiguuriks, kus ta jäi alati väga taktitundlikuks isikuks. Huvitus malest ja motoasjandusest.

Tõepoolest, toonast poliitökonoomiat võib pidada õigusega punaseks distsipliiniks, kuid Harri Kroon oskas käsitleda kõiki teemasid väga tugevalt majandusteooria aspektist, mis sisaldas sageli võrdlevaid majandusteooriaid. Sellistena olid tema loengud üliõpilasi arendavad ja tudengid tabasid ise, mis õppejõul lõpunu ütlemata jäi. 

Harry Kroon ja Astrid Kroon
/foto erakogust ja genist/
.

Minule oli ta ühe uurimustöö juhendajaks, mis käsitles tööjõu probleeme, sh voolavust ühes ettevõttes. Töö õnnestus ja ta tegi mulle isegi ettepaneku jätkata oma püüdlusi teaduse valdkonnas. Eks tehtud ettepanek jõudis minus kohale aastaid hiljem, sel momendil olin pigem omamoodi nihilist nagu paljudki minuealised tudengid. Ta mõistis mind ka sellisena nagu toona olin.

Tänapäeval võib raamatukogudest leida vaid üksikuid Harri Krooni kirjutisi, sh broshüüre, rotaprini väljaandeid. Neid lugedes peab taas sisse elama tolleaegsesse ühiskonda ja nõutavasse probleemikäsitlusse. Arvan, et nendel üllitistel on oma kindel koht majandusajaloos ja nii neid tulebki mõista.
.
Vambola Raudsepp

.


Friday, November 27, 2015

Ajaloolane Marta Esser

.
Tundsin Marta Esserit (14.10.1925-13.05.1983) TPI päevilt ennekõike kui NLKP ajaloo õppejõudu. Oli toona väga populaarne, õppejõuna range ja üliaktiivne, mida tõendab seegi, et monograafias  Tallinna Polütehniline Instituut 1936-1986 (Valgus, 1986) on teda esile toodud viiel korral, so kui parteitöötaja, õppejõud, metoodilise komisjoni liige jne. Tema loengud olid väga keskpärased, isegi sisutud, kuid eksamil said üliõpilased suhteliselt nigelaid hindeid, mis minu arusaamise kohaselt iseloomustas ennekõike õppejõu enda taset, mitte aga üliõpilaste oma. Samas aga toona oli üliõpilaste suhtumine nn punastesse õppeainetesse leige, isegi vastumeelne, siis võib õpitulemusi tõlgendada ka nii või naa.
.
Komsomolitöötaja Marta Esser
 (foto internetist)
.
Kõigepealt ehk sellest, et Marta Esser, mitmete õpingute kõrval, astus ÜLKNÜ liikmeks aastal 1940.  Seega siis tegemist nn juunikomsomoliga. Kui puhkes sõda, evakueeriti ta Tatarimaale, edasi Jaroslavli oblastisse, kus jätkas õpinguid ENSV partei ja nõukogude aktiivi kursustel. Eestisse naasis ELKNÜ Võrumaa komitee esimeseks sekretäriks. Järgnesid väga mitmesugused ameti- ja töökohad ning õpinud, sh Moskva Kõrgemas Parteikoolis (1950.1954), kusjuures oli juba õpingute ajal TPI marksismi-leninismi kateedris lektor. Tema eluloos on juttu, et valmis ka kandidaadiväitekiri, kuid ilmselt jäi see kaitsmata (?) või ei kinnitatud VAK-is (?). Küsimused jäävad, sest nüüdisajal enam kellegilt vastust ei saanud. 
.
1980ndal aastal saadeti Marta Esser pensionile, so 55 aastaselt ja temast sai personaalpensionär. Napilt kolm aastat hiljem ta suri ning maeti Pärnamäe kalmistule. Temalt on maha jäänud paar broshüüri, mis on kättesaadavad ka tänapäeval ning lisaks üks raadiovestlus 1962. aastast.
.
Lõpetuseks. Meenub seik: missuguse innuga Marta Esser rääkis pealesõja aastatest, mil komsomolid organiseerisid loosungite ja punalippudege punavoore (vilja üleandisel riigile) Võrumaal, siis kõike seda kuuldes, tärkas minus kaastunne sellele kommunismile nii andunud inimese suhtes. Ja ta jäigi üliaktiivseks käsutäitjaks kogu oma edaspidises elus - ilmselt aga tal ei jäänud hetkekski aega mõtlemiseks, eneseanalüüsiks, tehtu hindamiseks. Isegi õppejõuks ta enam ei sobinud (noored andekamad olid juba peale kasvanud!), sest nii nagu kell kukkus, so täitus 55, saadeti ta kohe pensionile.

Vambola Raudsepp
.




Saturday, November 21, 2015

Võõrkeelte õppejõud Renata Virkhaus

.
1961.aastal hakati ülikoolides võõrkeelte õpetamisele rohkem tähelepanu pöörama. Toonases TPI majandusteaduskonnas õpetas inglise keelt Renata Virkhaus (sünd. Blum, eestistatud Talvar; 12.07.1911-05.06.2008), kes oli juba pikka aega töötanud võõrkeelte õpetajana Tallinna Reaalkoolis. Sündinud Narvas, õppinud Tartu Ülikoolis inglise ja saksa filoloogiat aastatel 1929-1935.
.
Õpetaja Renata Virkhaus kooli lõpuaktusel

TPI-s polnud ta ilmselt koosseisuline õppejõud, mistõttu teda ei meenutata ka kordagi selle ülikooli ajaloolistes käsitlustes. Meenutama peaks ja seda teevadki mitmed tänapäeval tuntud prominendid (sh nt Andres Tarand), kes iseloomustavad Renata Virkhausi kui ranget, nõudlikku ja head nö vana kooli õpetajat, eriti Reaalkooli päevilt.
.
Minule oli Renata Virkhaus inglise keeele õppejõuks ca kolm aastat ja kuna oli tegemist olulise õppeainega, siis asi lõppes lõpueksamiga. Kui nö üldõpetamine vastuväiteid ei tekitanud, siis mitte kuidagi ei saanud rahul olla asjaoluga, et majandusüliõpilased ei saanud mittemingisuguseid lisateadmisi oma erialal inglise keele alal. Kohati muutus asi mõttetuks, sest 19 sajandi suuri sõnameistreid või nt koorekihi salongijutte võinuks ka iseseisvalt lugeda. Kuna kord hoolimatult julgesin suud paotada selliselt korraldatud õppetöö kohta (üliõpilase arvamus neis asjus tol ajal oli lausa skandaalne seik), siis minul suhted Renata Virkhausiga, kuni ülikooli lõpetamiseni jäid, pehmelt öeldes, pingelisteks.
.
Mõneti võis ka toona tekkinud olukorda mõista, sest nõuka aja majandusalane terminoloogia oli politiseeritud ning puudusid isegi vene-inglise ja inglise-vene majandussõnastikud, rääkimata eesti-inglise või inglise eesti omast. Viimased hakkasid ilmuma alles 1990ndatel, kusjuures eestvedajaks sai akadeemik Uno Mereste. Aga siiski saanuks ka 1960ndatel üht-teist ära teha, oleks vaid enam tahtmist jagunud. 
.
Kui rääkida Renata Virkhausist kui inimesest, siis temast õhkus mingi varjatud iroonia nõukaaegse elukorralduse suhtes, mis kandus üle ka majandusüliõpilastele. Ega see kellegile kasu toonud. Pealegi, Renata Virkhaus õppejõuna tundus väsinuna, pensionieelikuna ja väljanägemiselt vanem oma aastatest.
.
Muide, 1960ndatel ma märkasin, et paljud võimekad võõrkeele filoloogid töötasid väga tagasihoidlikel töökohtadel asutustes, ettevõtetes jne (nt raamatupidajatena). Lähemal uurimisel selgus, et neid filolooge oli saksa ajal kasutatud tõlkidena, mida KGB ilmselt teadis ja muidugi polnud enam neil kohta õpetajana koolides. Eks sellist vaikset protesti oli tunda kõigis tolleaegsetes filoloogides, kes olid tõrjutud, sageli isegi tagakiusatud. Meie, 1960ndate üliõpilased ei teadnud niisugustest asjadest midagi, või siis väga vähe.
.
Renata Virkhaus elas väga kõrge eani, ta suri 97ndal eluaastal ning on metud Tallinna Rahumäe kalmistule.
.
Vambola Raudsepp
.



Sunday, November 15, 2015

Küla pillimehed

.
The intellectual life of the village characterized by, above all, musicians. This article talks about 1940/50s music life in the village Hänike (Estonia, Võru county). 
 .
Võib julgelt väita, et pillimäng ja laulmine iseloomustasid toona küla vaimsuse taset. 1940/50ndatel oli Hänike külas tuntuim pillimees Eduard Ermel Võsumäelt, kes mängis külapidudel, simmanitel, aga peaasjalikult Kurenurme rahvamajas nii üld-, aga ka koolipidudel. Tema põhiliseks pilliks oli viiul ja kannel, kuid duetis mängis ta ise viiulit ja tema õde (Roosi)  kannelt.  Pillid olid omavalmistatud ja mänguoskus pärines loomulikust talendist.

Juta Raudsepp (1950ndatel)
.
Heatasemelise muusikalise hariduse oli saanud Viljandis Olev Raudsepa tütar Juta Raudsepp Lustivere talust, kes esines paljudes kohtades, kuid ei unustanud ka Hänike küla. Külas oli teisigi pillimehi, sh Bruno Toom Matu talust, keda tunti osava tislerina ja viiulimeistrina. Kandlemees oli ka Richard Raudsepp. Nende mängud piirdusid ennekõike rahvalike lugudega perekondlikel koosviibimistel.
.
Eduard Ermeli hauaplats Osula kalmistul
.
Muusika- ja lauluhuvilisi oli teisigi, näiteks Kurenurme rahvamaja laulukooris (koori juhatas Arkadi Reigo) laulis Õie Leok Soovere talust. Peale selle, kooli lastekooris laulis laululapsi mitmetest Hänike küla taludest (Aarne Tśiśikov-Käppa Kojatselt, Avo Toom Turna talust jt).
.
Ajal, mil Hänike külas tehti ulatuslikult maaparandustöid, so 1950ndatel, tuli külla palju uut tööjõudu, sh Setumaalt ja nende hulgas oli mitmeid osavaid pillimehi, kes mängisid peaasjalikult bajaanil. Aga need sisserändajad lahkusid paari-kolme aasta jooksul, seega siis, kui lõppesid maaparandustööd.
.
Vambola Raudsepp
.




Tuesday, November 10, 2015

Ühistegevus Hänike külas

.
In 1930s, the village Hänike (Võru county, Estonia) had developed joint activities, collective actions, especially in threshing area.
 .
1930ndatel aastatel osalesid Hänike küla talumehed aktiivselt ühistegevuses (seltsid, ühistud vms), levinenud olid ka talgulkäimised (heina- ja metsatööd, põldude koristamine jt), kuid tähtsamaks peeti ennekõike viljapeksmist. Viljapeksumasin veeti kohale talu põllule ning vili hakkidest veeti masina juurde hobuvankril. Et töö rutem tehtud saaks, siis selles töös osalesid ka naabertalude inimesed, sest pärast ühe talundi töö lõpetamist sõideti kohe järgmisele põllule ja ikka koos talgulistega.
.
/foto internetist/
.
Taktoristi-masinisti töö oli kvalifitseeritud mehhanisaatori hästi tasustatav oskustöö, mistõttu selle alaga tegelev noor mees oli väga lugupeetud ja igas talus teretulnud. Just selliseks meheks oli toona Hänike külas Hermann Raag. Ta tegeles viljapeksuga palju aastaid, eriti mäletan 1949ndat aastat, mil minu jaoks rehepeks Lustivere talu põllul oli suursündmuseks.
.


Mäletan veel seda vana deering traktorit, mille rooli taha lubas traktorist ka mõned korrad minul istuda. Uhke tunne oli.
.

.
Hermann Raag jäi truuks oma elukutsele ka nõukogude ajal ja ta töötas mehhanisaatorina kuni surmani Sõmerpalu sovhoosis. Ta on maetud Osula kalmistule.
.
Vambola Raudsepp
.


Tuesday, November 3, 2015

Kvaliteetinformatsioon eesti keeles

.
Eesti keele kasutusala on vähenenud viimase paarikümne aasta jooksul järsult, eriti teaduskeelena. Eelistatakse ennekõike inglise keelt, kuid selline olukord pole põhjendatud, ega ka vajalik. Asi on selles, et määravaks pole kasutatav keel, vaid informatsiooni väärtus, kvaliteet, uudsus.

Praegu on nn googlitõlge juba suhteliselt heal (mitte veel rahuldaval) tasemel ja see areneb üha kiirenevas tempos, mistõttu ükskõik missuguses valdkonnas esitatud kirjasõnas tekst on kättesaadav ülemaailmselt. Pealegi elame nüüdisajal nö annotatsioonide ajastul, kus lühikokkuvõtetes üteldakse kõik uus ja oluline (sageli suurtes keeltes). Just uus, sest teadus on ennekõike uute tedmiste tootmine. Seda asjaolu rõhutasin oma ühes aforismis, so Haridus raamistab andeid; üksnes talendil on annet hüljata need raamid. 

Niisiis, eesti teadlased, eriti need, kes töötavad rahvusülikoolis, võiksid rahulikult kirjutada oma artiklid eesti keeles ning lisada vaid mõnerealise annotatsiooni inglise keeles. Põhjus peitub ennekõike selles, et inimese mõtlemine on mitmekülgsem, täiuslikum just oma emakeeles. Pealegi emakeelne kvaliteetinformatsioon arendab ja tõstab ühe väikerahva eneseteadvust ja väärikust.
.
Vambola Raudsepp
.


Saturday, October 31, 2015

Mõtisklus: hingedepäeva müsteerium

.
Lahkunute, eelkäijate vaimsus elab püsivalt meie keskel, so materialiseerunud oskusteabe, ideede,  kirjalike tekstide, heliloomingu, hoonete, rajatiste vms näol. Oleme tänulikud meile mõeldud ja meile jäetud  pärandi eest.  Tulevikku suunatud teedrajavate inimeste eesmärgistatud elu, töökus ja oma ande sihikindel rakendamine hingestavad meie igat elupäeva. Kui targad ja töökad me momendil ka ei oleks, siis tunnistagem, et 99 protsenti nüüdisaja elukvaliteedist on loodud ennekõike meie eelkäijate poolt. Tänutäheks süütame küünlad lahkunute  kalmudel ja ütleme veelkord: suur aitäh tehtu eest!
.
Vambola Raudsepp
.




Wednesday, October 28, 2015

Matemaatikud Hilda Roos ja Elmar Etverk

.
Kui asusin 1961. aastal õppima TPI majandusteaduskonda, siis kõrgemat matemaatikat õpetas meile Hilda Roos, kuid kokkupuuteid oli ka teiste instituudi matemaatika kateedri õppejõududega, sh Elmar Etverki ja teistega. Kuna aga meie õpperühmast eksmatrikuleeriti iga neljas-viies üliõpilane selles õppeaines edasijõudmatuse tõttu, siis ehk mõni rida tolle aja olukorrast ja suhtumisest õppeprotsessi.

Hilda Roos (17.07.1906 - 11.04.1990) töötas TPI-s aastatel 1944-1974 assistendina, vanemõpetajana ja lõpuks dotsendina. Ajal, mil ta meile õpetas oli ta juba 55 aastane, so eas mil toona naised jäid juba pensionile. Ta nägi oma vanuse kohta välja isegi tunduvalt vanemana, kuid nagu selgus, oli tal nooruslikku lusti tegelda veel väitekirja koostamise ja kaitsmisega Moskvas Pedagoogikaakadeemias 1969ndal aastal, kus talle omistati füüsika-matemaatikakandidaadi teaduslik kraad. Niisiis, teaduslik kraad pensionieas, mil ta oli juba 63 aastane. Muide, väitekiri kuulus õpetamise metoodika valdkonda. Paraku pole saadaval ühtegi fotot Hilda Roosist ja üllatavalt pole teda isegi mainitud kättesaadavates teatmeteostes või entsüklopeediates.
.

.
TPI majandusüliõpilastel õppimine esimesel kursusel oli seotud tõsiste raskustega, sest päeval töötasime tehases Volta ning loengud toimusid hilistel õhtutundidel. Toona õppejõu käsutuses oli vaid tahvel ja kriit ning tudengid tegelesid hoolikalt tahvile pandud tarkuste kirjapanemisega. Kui konspekteerimisel juhtus pisemgi viga, siis ega seda enam kusagilt kontrollida saanudki. peale selle harjutati ja lahendati mitmesuguseid ülesandeid. Kui õppur tabas asja olemuse kohe ära, siis oli kõik korras, kui aga tekkis raskusi (nt kontrolltöö ei õnnestunud), siis ega õppejõud mingeid järelaitamisi ei tunnistanud, neid ei praktiseeritudki, polnud kombeks. Õppimine oli tudengi enda eraasi ja kui tal tekkisid raskused, siis seda loeti ennekõike ande puudumiseks, so tudeng oli ju andetu ja tema koht polnudki kõrgkoolis. Ülekohtune seik, kuid nii see oli.

Õppekirjandust praktiliselt polnudki, oli vaid matemaatika kateedri õppejõudude poolt koostatud mingi ülesannete kogu, kus puudus nö õppeaine teoreetiline osa. Häiris seik, et Hilda Roos pidevalt korrutas üht ja sama: kui puudulikult keskkoolides matemaatikat õpetati ja sealsed õpetajad on palju asju lausa valesti mõistnud ja valesti õpetanud. Muide, toona juhtus mulle kätte just Moskvas väljaantud matemaatika õpik majanduskõrgkoolidele ja mu imestus oli suur - kui selgelt võib mõnda probleemi esitada ning veel nii paljude näidetega illustreerida.
.
Elmar Etverk
/foto internetist/
.
1962. aastal arutati TPI majandusteaduskonnas matemaatika õpetamist ja üliõpilaste suurt väljalangemist selle õppeaine tõttu. Koosolekul esines kateedri dotsent Elmar Etverk (23.07.1899 - 13.04.1977), kes oli toona õpetamise metoodika alal vaieldamatu autoriteet Eestis.  TPI-s töötas ta aastail 1960 - 1968, olles arvukate õpikute ja töövihikute autor. Tema sõnum koosolekul oli vaid see, et üliõpilased ei õpi küllaldaselt ja kõik. Nüüd hiljem sain teada, et ta oli end näidanud väga võimekana nö administratiivses töös koolides ja ministeeriumis, kuid ma ei leidnud kinnitust, et tal olnuks teaduslik kraad. Oli osalenud Vabadussõjas, millest ka paljud ebameeldivused tema edaspidises elus nõukogude korra tingimustes. Või tekkisid eelnevast takistused teadusliku kraadi kaitsmisel? Küll aga akadeemik Juhan Vaabel rõhutas korduvalt, et ülikoolis peaksid õpetama ikkagi teadusliku kraadiga õppejõud. Toona akadeemik Arnold Veimer läks veel oma nõuetega kaugemale, ta pidas loomulikuks, et igal ENSV ministril oleks teaduslik kraad. (Lõpetuseks, tasub meenutada Etverkile kui inspektor Amberi prototüübile "Wikmani poistes" Jaan Krossi poolt antud halba hinnangut).

Vaatamata raskustele, oli tol ajal õpetamise tase vajalikul kõrgusel ja ka tulemused üsna head, kuid ülekohtuselt ükskõikne oli kohati suhtumine üliõpilastesse. Nendest puudujääkidest harilikult mälestustes, tagasivaadetes ei kirjutata, ega ka räägita.

Vambola Raudsepp
.


Monday, October 26, 2015

Karl Leinuse taktikepi all

.
My memories about world-famous conductor and composer Karl Leinus; when I sang (attended) the Estonian Song Festival in 1955, which was held in Tallinn.
 .
20. - 22. juuli 1955.a. toimus Tallinnas üldlaulupidu, kus osalesin lastekoori koosseisus, koori juhatas dirigendina Karl Leinus.
.
/foto interneti arhiivist/
.
Toona Kurenurme kooli lastekoor sai väga hea ettevalmistuse kooli direktori Arkadi Reigo käe all.  Tunnustavad sõnad Arkadi Reigo tööle andis Karl Leinus, kui käisime juunis Antslas kooride ülevaatusel. Mäletan vaid üht episoodi, so meie ette koori juhatama hüppas klassiruumi lauale heatujuline Leinus ja kui olime laulnud vaid paar laulusalmi, lõpetas ta koori juhatamise ja ütles tänusõnad meie kooli direktorile. 
.

/foto interneti arhiivist/
.
1955nda aasta laulupidu toimus veel vanal laululaval, uus valmis järgmiseks laulupeoks. Oli ülev pidu. Meid toodi Kurenurmest Tallinnasse erirongiga, kusjuures laululapsi lisandus veel teistestki linnadest. Ööbisime ühes koolimajas ja toitlustamine oli eeskujulik. Mäletan vaid, et meie toanaabrid öömajas olid Kammeri kooli laulupoisid.
.
Isiksusena jättis mulle sügava mulje rahvakunstnik Karl Leinus (29.08.1889 - 19.02.1968), kes oli sündinud Ähijärvel Vana-Antsla vallas. Minu emapoolne vanaisa Jaan Pikk tundis nooruses Leinust isiklikult ja nii võis ta mulle temast pajatada üksnes ülivõrdes. Muide, nagu võime näha genealoogilistest uuringutest, Pikkade sugujuured põimuvad Leinuse sugupuuga.
.
Vambola Raudsepp
.






Sunday, October 11, 2015

Ma panõ na´ laulu sisse

.
Gustav Raudsepp had extensive contacts with many famous persons (writers, professors, architects) who lived in the parish Urvaste. In this article we will pay attention to how they (eminent persons) impact on Gustav´s creation in the field of local history and traditions.
.
Ma tuhni läbi kõik suu´ ja mõtsatuka ja panõ na´ laulu sisse - nii ütelnud sageli Gustav Raudsepp oma koduküla kohta. Tema teise naise El-Aliide sõnade kohaselt olevat ta alati olnud täis indu ja tahet tegutseda kohalike pärimuste kuulamisel ja edasijutustamisel. Kui aga meenutada, et Gustavi luulelembus pärines kirikust, (ta võis paljusid kirikulaule lugeda peast), siis võib arvata, et kogu ta kodulooarmastus tuli ennekõike kirikust.
.
 Gustav Raudsepp (1882-1935)

Lustivere talus räägiti sageli tolleaegsest Urvaste kirikuõpetajast Jaak Walk´ist (1867-1952), kes oli õpetajana koos olnud/töötanud Jakob Hurdaga (1839-1907) Peterburi Jaani koguduses, so aastatel 1898-1902. Ilmselt nii kujuneski, et Jakob Hurda harrastuste edasikandjaks Urvaste kihelkonnas sai Jaak Walk, milles omamoodi osales ka Gustav Raudsepp. Teema (koha- ja isikupärimused) vajab edasist uurimist, sest õpetaja Üllar Salumets oma monograafias Urvaste 600aastane kirik neid aspekte spetsiaalselt ei käsitle.
.
Huvipakkuv on see, kellega Gustav enim suhtles või kes talle suuremat mõju avaldasid. El-Aliide sõnade kohaselt suhtles ta pidevalt Sõmerpalu veskimehe Karl Malteneki ja tema poja professor Evald Maltenekiga (1887-1938). Sageli olid need küll nö tööalased kokkusaamised. Edasi. Kui poeet, avaldas Gustavile enim mõju Marie Heiberg (1890-1942), keda ta tundis varases nooruses (ajal, mil Marie õppis Sangaste kihelkonnakoolis) ning olla mõned korrad teel Sangastest Urvastesse koolitüdrukule isegi hobuküüti pakkunud.

Juhan Jaik (1899-1948) külastas paaril korral Hänikes Endel Loide-Rätseppa (1900-1987), kellega nad olid noorusaastatel vanad semud. Jalutati Võsumäel ja Kerreti soos. Gustavil olid otsesed sidemed Endliga kui naabertalu peremehega, keda ta väga austas. Omavahelises läbikäimises sai Gustav materjale, kus Juhan Jaik oli kirjutanud nii mõndagi Kerreti sooga seonduvat, kuid seda Sänna ja Tsooru poolt vaadatuna. Matteused Leisolt olid toona tuntud kui edukad taluperemehed, kelle pojad paistsid silma suure õpihimuga. Isiklikud kontaktid olid Arnold Matteusel (1897-1986) ennekõike Endel Loidega kui kirjaniku ja taarausulisega.

Toonaselt peremehelt, kelle talu oli majanduslikes raskustes, nõudis suuri vaimseid ja füüsilisi pingutusi jagada end talutööde ja loomingulise tegevuse vahel. Minu isa Richard Raudsepa (1910-1971) ütluste kohaselt oli Gustav väga hoolikalt vormistatud luuletusi saatnud ka ajalehtedele (ning mõnele tuttavale), kuid toimetustes jäid need tähelepanuta. Huvitav, kas põhjaliku uurimise tulemusel leiab veel mõnes koltunud kaustast ka Gustavi kirjutisi? Õnneks on praegu kättesaadav laiemalt levinenud trükisõnas Gustav Raudsepa paremikku kuuluvad luuletused Keretü, Kodutalu, Püha jõe palve ja muistend Karjasoo kaksikud.
.



Karl Maltenek abikaasaga
Evald Maltenek
Juhan Jaik
Arnold Matteus
Marie Heiberg


.


Thursday, October 1, 2015

Tartu Ülikooli rahanduse eriala teadussidemeid XX sajandi lõpuaastatel

Professor Lars Hassel
Professor Vytautas Azhushilis
Professor Dmitri Molyakov
.
Professor George Hachey
Professor Viktor Kolesnikov
Professor Elmars Zelgalvis












.
Majandusharidust ja -teadust Tartu Ülikoolis on uuritud mitmetes monograafilistes väljaannetes, kuid paraku iga raamatu maht on piiratud, mistõttu jääb välja palju olulist ja avaldamist väärivat. Alljärgnevalt vaid paar sõna mõnest üldsusele laiemalt tuntud majandusteadlasest, kes avaldasid XX sajandi viimasel veerandil olulist rolli majandusõpetusele TÜ-s.

Tartu Ülikooli rahanduse erialal distsipliinis "Korporatsioonide rahandus ja investeeringud" tekkisid 1980ndatel mitmed rahvusvahelised sidemed, mida esindasid nö maailmamainega teadlased. Need olid professor Lars Hassel Soomest, kes tegeles kitsamalt küll majandusarvestuse teooriaga, kuid sisuliselt ka ettevõtete rahandusega. Edasi. Professor Vytautas Azhushilis Leedust oli tuntud investeerimisala teoreetik ja praktik. Professor Dmitri Molyakov Moskvast tegeles ettevõtete rahandusega ning tema õppematerjale avaldati ka hispaania keeles. Professor George Hachey USA-st tegeles korporatsioonide rahandusega ja avaldas sel alal mitmeid kaalukaid teadusartikleid. Professor Viktor Kolesnikov Peterburist uuris ja õpetas ennekõike ettevõtete laenustamise probleeme. Siinjuures peaks veel esile tõstma Viktor Kolesnikovi kaastöötajat professor Pjotr Zhevtjaki, kelle õpikud olid toona üldkasutatavad nii meil, kui ka mujal. Professor Elmars Zelgalvis Läti Ülikoolist oli pangandusteoreetik ja asjatundja ettevõtete laenustamise alal.
.
Vambola Raudsepp
.


Friday, September 25, 2015

Inimesed ja olud läbi aastasadade

.
.
Majandusharidus ja -teadus Tartu Ülikoolis. Toimetanud Jüri Sepp. Eesti Ülikoolide Kirjastus, 2015, 525 lk. Kõnesolev monograafia, mis on kirjutatud mitmete autorite poolt, kuid kogumikuks kokku pandud professor Jüri Sepa toimetamisel, käsitleb majandusõpetuse arengut alates Tartu Ülikooli asutamisest kuni tänapäevani välja.  Kui varem on kõiki neid probleeme püütud käsitleda üksikväljaannetes, siis antud monograafia kujutab endast tervikut, mille sisuline väärtus aja möödudes aina kasvab. Mõne aasta pärast tähistame oma alma materi kui rahvusülikooli sajandat sünnipäeva, mistõttu käesoleva monograafia ilmumine on igati tervitatav ja vajalik.
.
Vambola Raudsepp
.



Monday, September 21, 2015

Professor Mart Sõrg

.
In 2019 the Estonian National University will celebrate its centenary. In this case, we will introduce the most prominent professors from throughout the ages. One of them is an economist and researcher, professor Mart Sõrg (17.05.1943).
.
Majandusdoktor professor
 Mart Sõrg (17.05.1943)
.
Mart Sõrg lõpetas Tartu Ülikooli rahanduse eriala (1967), majanduskandidaat (1973), majandusdoktor (1989), aastast 1990 Eesti Panga nõukogu liige ja seejärel nõukogu esimees. !975. aastast TÜ rahanduse kateedri õppejõud (vanemõpetaja, dotsent, professor) ning aastatel 1990-1993 majandusteaduskonna dekaan. Emeriitprofessor (2008). 

Johan Skytte ja Peeter Põld
 TÜ 300 aastapäeva mälestusmedalil (1932)

Mõne aasta pärast (aastal 2019) tähistab meie rahvusülikool oma 100ndat sünnipäeva. Tähtpäev annab võimaluse teha süvedatud tagasivaateid, so kuidas lausa ületamatutena tunduvate raskuste tingimustes ülikool täitis oma kohustused, ülesanded eesti rahva ees.

Kui rääkida 1960ndatest, siis ülikoolis rõhuti ennekõike haritusele ja siis haridusele, valitses nö härrasmehelik suhtumine kõigisse ja põhilisi tegijaid teaduses võis häbenemata nimetada teadlasaristokraatideks. Neid inimesi, õppejõude, kes seda suunda esindasid ka hilisematel aegadel, kutsuti "vana kooli esindajateks".  Viimaste hulka kuulub kahtlemata professor Mart Sõrg, kellega mul oli võimalus töötada kõrvuti üle 30 aasta.

Alati korrektne, tagasihoidlik ja sihikindel - sellisena ta (dekaaniks oleku ajal) käivitas 1990ndal aastal majandushariduse reformi teaduskonnas. Professor Mart Sõrgi teadustöid võib lugeda inglise, vene, soome, rootsi, saksa ja eesti keeles, ta oli mitme rahvusvahelise organisatsiooni (sh SUERF) ja doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu liige. Kuna olen ka ise sõjaaja laps, siis hoopis käsitlemata on need ajad ja tingimused, millistes kasvasid tolle aja noored ning omandasid hariduse. Loodan kõigest sellest lugeda tema enda poolt kirjutatud autobiograafiast.
.
Vambola Raudsepp
.



Monday, September 14, 2015

Majandusprofessor Heiki Müür

.
Professor Heiki Müür (11.08.1932-08.04.1996)
.
Heiki Müür started his academic career at the Tartu University  (in 1956) as a lector, but later (1962-1996) as a professor. During many years he was initiator of new economic curricula (in econometrics) and research works in the field of applied economic.
.
Heiki Müür lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna 1954. aastal, peale mitmeid õpinguid (sh Moskvas) töötas aastail 1962-1965 Tartu Ülikooli raamatupidamise kateedri juhatajana, 1971-1981 majandusküberneetika ja statistika kateedri juhatajana, oli aastatel 1965-1968 ning 1974-1977 majandusteaduskonna dekaan. Vahepeal töötas mõned aastad, so 1981-1986 Plaanikomitee uurimisinstituudi direktorina ja lõpuks aastatel 1986-1996 tegutses TÜ rahvamajandusharude ökonoomika kateedri juhatajana. Kandidaadi teaduslik kraad omistati talle 1959. aastal ning doktorikraad 1976. aastal. Korraline professor aastast 1978.
.
Teatmeteostes on Heiki Müüri elukäik kokku võetud vaid mõne kirjareaga, kuid hea on, et tema õpilased ja kolleegid (Tiiu Paas, Helje Kaldaru ja Juta Sikk) on kirjutanud temast kui teadlasest ja teaduse organisaatorist pikemalt, mis on kättesaadav internetist. Mul isiklikud kontaktid olid Heiki Müüriga aastail 1968-1996, so ligikaudu 28 aastat, peaasjalikult nn ühiskondliku töö liinis. Kuna ta oli väga uuendusmeelne ja nõudlik, siis eks tal tuli ette ka mitmeid konflikte, sest tol ajal oli initsiatiiv pigem karistatav kui heakskiitu pälviv. Kui praegu TÜ majandusteaduskon meenutab nn alusepanijaid, siis professor Heiki Müür väärib seda austavat nimetust ühe esimesena toonastest õppejõududest.
.
Vambola Raudsepp
.




Saturday, September 5, 2015

Ristimänd mäletab

.


.
This article contains the local legends, stories and traditions which have been collected from residents of village Hänike. These materials have been printed for the first time.
.
Igal eakamal inimesel on mälestusi, meenutusi oma maa, valla või küla koha- ja isikupärimuste kohta. Mäletan, et veel 1940ndatel oli Hänike külas igal kohal, paigal, suuremal puul või isegi kivil, allikal, kraavil, metsakurul jne oma kasutuselolev nimi, mis aga elanikkonna vähenemisega, aga ka seoses ulatuslike maaparandustöödega aegamööda kadusid. Need olid ennekõike pärimusjutud ja -muistendid, mida külaelanikud aeg-ajalt, eriti pikkadel sügisõhtutel ikka ja jälle rääkisid, meenutasid, ümber jutustasid. Toona kirjasõnasse jõudis nendest vähe, paraku kõik jäigi suuliseks loominguks. Püüdsin juba 1950ndatel, aga ka hiljemgi mõningaid pärimusi kirjasõnasse panna ja hea, et seda tegin. Nüüd aastakümnete möödudes olen püüdnud meenutada neid inimesi ja nende poolt räägitut ning nii sündiski see tosinaleheküljeline lühikokkuvõte oma küla kohta. Esikohal on pärimuste sisu, ütluste sõnastus kirjakeeles, st tekste võru murdes (kirjutasin ka neid) pole kahjuks säilinud.
.
Käsikiri Ristimänd mäletab on kättesaadav minu koduleheküljel aadressil: 

Tuesday, September 1, 2015

Raudsepp-Pikk sugujuurtest

.

This article presents the stories and historical facts associated with people from Raudsepp-Pikk family tree. This writing has a local historical significance and carries the purpose to preserve spoken stories and family memories through generations. 
.
Igal sugupuul on oma ajalugu ja pärimused ning antud uurimismaterjal on ammendamatu. On selge, et isikute, sündmuste ja faktide valik on väga raske, mistõttu on alati küsitav, miks tehtud valik ja rõhuasetused on just sellised. Antud juhul tehtud valik hõlmab kõnesolevas sugupuus enim tuntud isikuid ja sündmusi, mis haakuvad meie rahva ja maa tähtsamate ajalooetappidega. Mõistagi pole uuring, mida teeb koduloolane selline, mida teeb kutseline ajaloolane, kes lähtub väga rangetest nõuetest ja printsiipidest, sest koduloolane lubab endale hoopis suuremaid vabadusi ja sündmuste tõlgendamisvõimalusi. Samas aga nii ühed, kui ka teised lähtuvad ikkagi faktidest, konkreetsetest inimestest ja ajaloolistest allikmaterjalidest. Küll aga koduloolased kasutavad palju üksikisikute ütlusi, meenutusi, mis aga võivad olla ka ebatäpsed, millele lisanduvad koduloolase endi isiklikud mälestused. Kõiges selles aga peitubki perepärimuste eripära ja sisukus. Lõpuks lisame, et Sangaste juurtega Raudsepad on valinud oma nn vapilinnuks raudkulli, kelle terasus, tarkus ja oludega kohanemisvõime on lausa imetlusväärne.
.
Perepärimused. Raudsepp-Pikk sugujuurtest. Käsikiri. Koostanud Vambola Raudsepp. Vt http://web.zone.ee/vraudsepp/.
.
Vambola Raudsepp
.


Monday, August 31, 2015

Albert Raudsepp - eestlane Vorkuta surmalaagris




The article describes the life and fate of Albert Raudsepp after war years (1947-1954). Then Albert Raudsepp was a prisoner of Stalinist death camps in Vorkuta. At that time there were 20 million prisoners in the USSR and innocent Albert Raudsepp was one of them. Particularly difficult was it (life in prison) for Estonians who were called fascists and enemies of the Soviet people.
 .

Albert Raudsepp (1922-1981)

Albert Raudsepp sündis Lustivere talus El-Aliide ja Gustavi pojana 22. detsembril 1922. aastal ning suri 6. juulil 1981. aastal. Õppis Kurenurme koolis, oli väljapaistev spordipoiss. Kui oli vaid 12ne aastane kaotas ta oma isa, kes ilmselt põdes soolte- ja maovähki ja läks vabasurma. Peale kooli elas Albert maal ja tegi talutöid.

1944ndal aastal sundmobiliseeriti Albert Punaarmeesse ning 5. jaanuaril 1947 esitati talle süüdistus, mis jäi tal aga kuni surmani arusaamatuks ja ta mõisteti 10ks aastaks vangi. Nö karistuse kandmise kohaks sai stalinlik Vorkuta surmalaager. Tugeva noore mehena pidas ta vastu kõigile katsumustele ning ta vabanes amnestia alusel detsembris 1954ndal aastal. Seega pidi ta taluma kõiksugu vintsutusi ligikaudu 8 aastat. Peale vabanemist elas ta Linnamäel, töötas traktoristina, kuid tööõnnetusest saadud vigastusse ta suri oma 59ndal eluaastal. Albert maeti Osula kalmistule.Tema peres kasvas viis last.
.
.
Alates aastast 1937 käis stalinlikest surmalaagritest läbi ligikaudu 100 000 eestlast, väga suur osa nendest suri või mõrvati KGB poolt. Paljudest toonastest vangidest, nende saatusest ja elukäigust teame väga vähe. Paraku ei saa me suurt midagi teada ka KGB koostatud toimikutest, sest enamus süüdistusi oli nö välja pekstud, fabritseeritud. Meenutagem fakti, et sel ajal, mil Albert oli Vorkuta surmalaagris, oli nõukogude impeeriumis vangide arv kõikvõimalikes laagrites üle 20 miljoni inimese. Ajaloos on käsitletud seda olukorda kui omamoodi tööjõu värbamist, kuid imekspandav on tõik, et tol ajal staliniste rahuldas tööviljakus, mida saadi jõhkral sunnimeetoditel, kusjuures tööriistadeks olid labidad, kirved, kirkad, saed, kanderaamid vms. Samas aga võimatult raskes olukorras olid just vähemusrahvastest vangid, sest neid nimetati otseselt fashistideks, rahvavaenlasteks ja spioonideks.
.

.
Vambola Raudsepp
.





Sunday, August 23, 2015

Antsla KK 12. lennu kokkutulek Võsumäel

.
Kokkutulek toimus 20ndal augustil 2015. aastal Linda ja Volli Lõhmuse kodus Võsumäel. Tulijateks ja kohal olid: Anne Soom-Pantalon (abikaasaga), Helina Värnik-Vezelova, Maie Mikkal-Sild (abikaasaga), Tiiu Eiland-Reinsalu, Maila Kübar-Kurg, Linda Tanel-Lõhmus (abikaasaga), Oskar Sirel, Enn Koolmeister, Arvo Kase (abikaasaga), Enno Mürk ja Vambola Raudsepp, seega kokku 16 inimest. Ei tulnud Sale Zimmer-Rosin, Heiki Veedler ja Tiiu Ulmas. Jäädavalt lahkunuid 4 klassikaaslast: Heino Jõgeva, Ilmar Haller, Kuuno Valner ja Ülo Lend. Alljärgnevalt pildid, kus esimese kahe pildi peal Linda ja Volli kodu Võsumäel. Täpsustuseks: AKK 12. lend lõpetas aastal 1960 ja seega lõpetamisest möödus 55 aastat.


Kahel ülemisel pildil, so rühmapildil vasakult Oskar Sirel, Anne Pantalon, Maie Sild, Enn Koolmeister, Helina Vezelova, Tiiu Reinsalu, Vambola Raudsepp, Linda lõhmus , Maila Kurg ja Enno Mürk. Teisel pildil Enn Koolmeister, Linda Lõhmus ja Enn Pantalon.
.
Jaan Sild
.
Helina ja Tiiu
.
Arvo Kase (vasakul) ja Volli Lõhmus
.
Vasakult Tiiu, Maie, Maila ja Linda
.
I pldil, so rühmapildil (vasakult) Vambola, Arvo, Tiiu, Linda, Enn Koolmeister ja Enn Pantalon; II pildil (vasakult) Enno, Helina, Maie, Maila ja Arvo; III pildil Jaan Sild ja Enn Koolmeister.
.
Sel korral siis sedasi. Järgmise kokkusaamiseni!
.
Vambola Raudsepp
.