Kastepärlis mälestus - vanaisa viimased kirjaread

.

Kõik me kord jõuame koju, 

vanavanemate lapsepõlvemaale.

.

Gustav Raudsepp's (my grandfather's) last poem (Kastepärlis mälestus - Memory of morning dew pearl), written on his parents graves in the cemetery of Osula. Then he was alredy seriously ill and therefore these are very sad verses.

.

Gustav Raudsepp (1882-1935)

.

 Juuresolev foto on minu vanaisast viimane, siis oli tal täitunud juba 50 eluaastat. Minu isa sõnade kohaselt käis ta sageli Urvaste kirikus, aga ka Osula kalmistul ja Harjumäel. Alati, kui ta kalmistult naasis, istus ta väga kaua oma toas kirjutuslaua taga, isegi öötundideni. Erakuna vaatas albume, sirvis mitmeid raamatuid ja tegi üleskirjutisi, märkmeid oma vihikutesse. Ilmselt nii valmis ka luuletus Kastepärlis mälestus (mida tuli mul lõppesituseks siiski redigeerida), mis jäigi tema viimasteks kirjaridadeks. Paraku hakkas ka tema (ennekõike vaimne) tervis halvenema.
.

Kastepärlis mälestus

Käes kastemärjas kimbuke,

kalli kaotusvalus suures;

taas õitekobar tilluke,

ema-isa kalmu juures.

Viiv, jäin kase alla mõttis:

teid nii vara elu hülgas; 

elusaatus kõik meilt võttis - 

ühendab vaid rist ja küngas.

Veel õues unelmis teid näen:

isa põllul, ema köögis - 

täis tööd teil ikka kärmed käed;

töö lunastas kõik elulöögid.

Päike kuldab kaselatva,

imeilmsi läheb looja;

õnnissõnad kalmu katvad - 

elab igaviku Looja.

.

Osula kalmistul, sügis 1934.
.

Endla ja Vambola Osula kalmistul 

vanavanemate haual (2011).

Peale oma isa Richard Raudsepp'a (1910-1971) surma jäi temast maha mõningad fotod, raamatud, vihikud, märkmepaberid vms, mis kuulusid Gustavile. Aeg teeb oma töö, pabermaterjal hävineb ja paljusid asju tuleb kirja panna praegu üksnes meenutuste varal.  Küll aga pean oma kohustuseks talletada see tühine materjal, mis vanaisast järele on jäänud, silmas pidades koduloo alaste uuringute vajadusi.

.

Vambola Raudsepp

.