Vambola Raudsepp, Otsingute aastad: sündmused, meenutused ja mõtted. Külim, Tallinn, 2013, 80 lk.
.
Memuaarideraamat algab Vambola esivanemate põhjaliku tutvustamisega Põhjasõja järgsel üle 300 aasta pikkusel perioodil. On selge, et oma juuri peab üllitise autor väga tähtsaks, ennekõike iseenda kujunemisel, mistõttu ta on oma põlvnemislugu lapsepõlvest peale uurinud. Raamatus on korduvalt meenutatud õpetusi ja eeskujusid, mida ta nendelt, oma eellastelt sai.
Mälestustest nähtub, et eluaastad ja ümbritsev keskkond muutsid teda järkjärgult üha vähem ja vähem radikaalseks. Kui algkooliõpetajate kohta esineb mitmeid kriitilisi kommentaare, siis keskkoolist juba vähem ja ülikooli õppejõudude kohta leiab vaid kiidusõnu. Kuigi Vambola suhtus üsna kriitiliselt nõukaaegsesse elukorraldusse ja dogmadesse, siis ratsionaalse inimesena ei pidanud ta mõistlikuks avalikult vastuvoolu ujuda ja nõustus kandma nii pioneeri kaelarätti kui ka komsomolimärki. Kuid see ei sundinud teda oma tõekspidamisi hülgama - säilis side kirikuga ja ta jäi sisemiselt kriitiliseks kehtiva korra suhtes. Siit näeb, et ta oli kahe jalaga maas seisev noor, kes oli seadnud elu eesmärgiks saada kõrgesti haritud inimeseks.
Ülikooli järel ei rahuldanud Vambolat enam töö Valga ehitusettevõttes ja ta hakkas valmistuma uuteks väljakutseteks. Selleks saigi õppejõu koht Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonnas ja sellega kaasnevad kraadiõpingud, mis viisid ta lõpuks teaduste doktori kraadi ja professori kutseni. Vambola ei unusta seejuures tänamast kaasteelisi, kellega koos edasi teaduse tippude poole rühiti.
Mälestusteraamatust selgub, et keskkoolis huvitas teda rohkem filosoofia, kuid tolleaegne ühiskonnaõpetus sundis otsustama hoopiski majandusteaduse kasuks. Aga filosoofia näib paeluvat teda siiamaani. Selle kinnituseks ka aforismide ja mõtteterade mahukas osa raamatu lõpus. Ka peatükkide tekstideski kohtab mitmeid filosoofilisi mõtisklusi.
Mälestusteraamatut lugedes tekkis seal toodu põhjal korduvalt pähe mõte lisada raamatule alapealkirjaks: tuntud aga siiski tundmatu Vambola. Nimelt olen olnud üle 30 aasta Vambola lähedane kolleeg, aga avastasin raamatust, et ei tunne teda siiski küllaldaselt. Näiteks pidasin teda heaks administraatoriks, kes pühendumusega ja suurepäraselt täitis talle usaldatud juhtimisülesanded teaduskonnas. Kuid ise ta kirjutab, et "tuli täita mitmeid vastumeelseid nn ühiskondlikke ülesandeid, mis võtsid, õigemini raiskasid palju väärtuslikku aega" (lk. 46).
Teiseks pani mind imestama tema kui teadusautoriteedi ja üle 100 teadustöö, sh mitme õpiku autori tagasihoidlik hinnang, nii oma kui ka üldiselt selle aja majandusteadusliku sõnumi vastupidavusele ajas. Ta ütleb, et ühe keskmise uuringu aktuaalsus ja tähtsus kaob vähem kui viie aastaga, kas me tahame seda tunnistada või ei (lk.70). Ei taha temaga päriselt nõus olla ja arvan, et selle hinnangu põhjuseks oli esiotsa nõuka aja "viljastav" väline mõju majandusuuringutele ja kirjutistele, kuid samas iseseisvuse algul olime ju kõik õppijate rollis, kes alles otsisid Eestile sobilikku majandusmudelit. Kuid vastukaaluks tagasihoidlikule hinnangule oma teaduspublikatsioonidele oli Vambola väga uhke oma parimate üliõpilaste saavutuste üle. Nendele on raamatus üsna palju ruumi ja kiidusõnu pühendatud. Eks ta õige ole, et õppejõud elab edasi oma endiste üliõpilaste töödes. Kuna uute tulijate (konkurendid, kadestajad) poolt kasutusele võetud nn punaprofessori mõiste näib tegevat talle valu siiani (lk. 67).
Vambola mälestusraamat võimaldas mul teda paremini mõista. Selles üllitises demonstreeris autor ka oma vahedat sulge. Lõpuks, aga mitmeid küsimusi jäi ikka veel õhku, mistõttu ootan põnevusega järge antud mälestuseraamatule.
.
Mälestustest nähtub, et eluaastad ja ümbritsev keskkond muutsid teda järkjärgult üha vähem ja vähem radikaalseks. Kui algkooliõpetajate kohta esineb mitmeid kriitilisi kommentaare, siis keskkoolist juba vähem ja ülikooli õppejõudude kohta leiab vaid kiidusõnu. Kuigi Vambola suhtus üsna kriitiliselt nõukaaegsesse elukorraldusse ja dogmadesse, siis ratsionaalse inimesena ei pidanud ta mõistlikuks avalikult vastuvoolu ujuda ja nõustus kandma nii pioneeri kaelarätti kui ka komsomolimärki. Kuid see ei sundinud teda oma tõekspidamisi hülgama - säilis side kirikuga ja ta jäi sisemiselt kriitiliseks kehtiva korra suhtes. Siit näeb, et ta oli kahe jalaga maas seisev noor, kes oli seadnud elu eesmärgiks saada kõrgesti haritud inimeseks.
Ülikooli järel ei rahuldanud Vambolat enam töö Valga ehitusettevõttes ja ta hakkas valmistuma uuteks väljakutseteks. Selleks saigi õppejõu koht Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonnas ja sellega kaasnevad kraadiõpingud, mis viisid ta lõpuks teaduste doktori kraadi ja professori kutseni. Vambola ei unusta seejuures tänamast kaasteelisi, kellega koos edasi teaduse tippude poole rühiti.
Mälestusteraamatust selgub, et keskkoolis huvitas teda rohkem filosoofia, kuid tolleaegne ühiskonnaõpetus sundis otsustama hoopiski majandusteaduse kasuks. Aga filosoofia näib paeluvat teda siiamaani. Selle kinnituseks ka aforismide ja mõtteterade mahukas osa raamatu lõpus. Ka peatükkide tekstideski kohtab mitmeid filosoofilisi mõtisklusi.
Mälestusteraamatut lugedes tekkis seal toodu põhjal korduvalt pähe mõte lisada raamatule alapealkirjaks: tuntud aga siiski tundmatu Vambola. Nimelt olen olnud üle 30 aasta Vambola lähedane kolleeg, aga avastasin raamatust, et ei tunne teda siiski küllaldaselt. Näiteks pidasin teda heaks administraatoriks, kes pühendumusega ja suurepäraselt täitis talle usaldatud juhtimisülesanded teaduskonnas. Kuid ise ta kirjutab, et "tuli täita mitmeid vastumeelseid nn ühiskondlikke ülesandeid, mis võtsid, õigemini raiskasid palju väärtuslikku aega" (lk. 46).
Teiseks pani mind imestama tema kui teadusautoriteedi ja üle 100 teadustöö, sh mitme õpiku autori tagasihoidlik hinnang, nii oma kui ka üldiselt selle aja majandusteadusliku sõnumi vastupidavusele ajas. Ta ütleb, et ühe keskmise uuringu aktuaalsus ja tähtsus kaob vähem kui viie aastaga, kas me tahame seda tunnistada või ei (lk.70). Ei taha temaga päriselt nõus olla ja arvan, et selle hinnangu põhjuseks oli esiotsa nõuka aja "viljastav" väline mõju majandusuuringutele ja kirjutistele, kuid samas iseseisvuse algul olime ju kõik õppijate rollis, kes alles otsisid Eestile sobilikku majandusmudelit. Kuid vastukaaluks tagasihoidlikule hinnangule oma teaduspublikatsioonidele oli Vambola väga uhke oma parimate üliõpilaste saavutuste üle. Nendele on raamatus üsna palju ruumi ja kiidusõnu pühendatud. Eks ta õige ole, et õppejõud elab edasi oma endiste üliõpilaste töödes. Kuna uute tulijate (konkurendid, kadestajad) poolt kasutusele võetud nn punaprofessori mõiste näib tegevat talle valu siiani (lk. 67).
Vambola mälestusraamat võimaldas mul teda paremini mõista. Selles üllitises demonstreeris autor ka oma vahedat sulge. Lõpuks, aga mitmeid küsimusi jäi ikka veel õhku, mistõttu ootan põnevusega järge antud mälestuseraamatule.
Prof emer Mart Sõrg
.
No comments:
Post a Comment