Professor Väino Rajangu tagasivaade lähiminevikku

.
Väino Rajangu. Tagasivaade möödunule. TTÜ Kirjastus, 2013, 361 lk.
Väino Rajangu. Bibliograafia 1970-2009. TTÜ Kirjastus, 2013, 2009, 118 lk.
.

Meie lähiminevik alles ootab läbitöötamist, uurimist, aga ka hinnangute andmist. Selleks vajame küllaldaselt arhiivi- ja faktoloogilist materjali ning mitmesuguseid isikulugusid, ennekõike memuaaride, mälestuste näol. Taoliseks tänuväärseks üllitiseks on professor Väino Rajangu meenutused, memuaarid tagasivaatena möödanikule, so aastatele alates lapsepõlvest kuni emeriteerumiseni.

Väino Rajangu aktiivne tegutsemisaeg algab 1970ndatest aastatest, so ajal, mil Eestis nö uus, noor haritlaste põlvkond oli juba täielikult asendamas 1940ndatel aastatel sõja, küüditamiste, repressioonide ja väljarände tõttu tekkinud tühimikku. Huvipakkuv on see, kuidas see uus põlvkond tekkis, arenes, milline oli nende inimeste haridustee tollel aja, so sõjajärgsetel aastatel. Et aga paljud perekonnad ja üksikisikud olid tagakiusatavad oma sugulussidemete tõttu ning pidid pidevalt oma elukohta, kooli ja töökohti vahetama, siis ega seda meie aja noored teagi või oska endale ette kujutatada. Kõigest sellest on väga värvikalt kirjutanud Väino Rajangu ja lisanud küllaldaselt omapoolseid mõtteid. Muidugi eestlasi, sh ka käesolevate memuaaride autorit, on alati huvitanud oma sugujuured, kuid nõukogude ajal genealoogilised uuringud olid seotud suurte ohtudega, sest võis esile tulla nö mõni "kahtlase elukäiguga isik".

Kui juttu tuleb õpinguaastatest, eriti kõrgkoolis, siis peab rõhutama eesti noorte erilist entusiasmi, huvi ja tahet õppida ülikoolides, sõnaga haridus ja kutse omandamine oli ühiskonnas toona, so 1960ndatel, isegi väga prestiiźikas. Aga see võimaldaski täita kõik kõrgharidust nõudvad töökohad Eestis meie vabariigi oma  perspektiivikate noortega. Niimoodi tagati Eesti jätkusuutlikkus, mistõttu tuleb eriti hinnata nende õpihimuliste, andekate noorte edaspidist panust riigi arengusse, alates pealesõja aastatest kuni meie riigi taasiseseisvumiseni. Minu arvates rääkida siinjuures üksnes mingist "punasest minevikust" on ühekülgne, pahasoovlik ja isegi kohatu.

Tutvunud professor Väino Rajangu elutööga, ennekõike bibliograafia põhjal, paneb imestama, kui palju suudab oma sihikindluse, töökuse ja andega üks teadlane, ülikooli õppejõud. Minu pikemaajalised tähelepanekud kinnitavad, et väga andekaid, tõelisi talente on vaid 2-3 protsenti mingi maa rahvastikust. Eesti puhul võime siis arvestada vaid paarikümne tuhande väga andeka isikuga ning paneb imestama, kui hoolimatult, oskamatult me selle vaimse potentsiaaliga ringi käime. Need mõtted tekkisid siis, kui lugesin Väino Rajangu käekäiku TTÜ-s 2000ndatel aastatel. Analoogilisi näiteid võib tuua ka teistest ülikoolidest, kuid ega nendest tahagi enam rohkem rääkida.

Nauditav on lugeda Väino Rajangu mõtisklusi oma hobidest, reisimistest, ettevõtlusest, aga ka esoteerikast, mille vastu olen sügavat huvi tundnud juba pikemat aega.  Jutt on alternatiivmeditsiinist, mille tegusust on paljud enda tervise näitel tunda saanud. Ka mina olen veendunud, et tulevikus antakse biovälja teadusliku seletamise eest välja Nobeli preemia. Praegu lihtsam on seda, mida ei tunne või milleni ise ei küüni, maha vaikida või halvustada. Paraku.

Kui nüüdisajal kurdetakse, et nn elulooraamatuid ilmub juba liigagi palju, siis minu arvates taolisi üllitisi, millest jutt ülalpool, ilmub vaid üksikuid, so mille autoriks teaduste doktor, professor, akadeemik ja tuntud ühiskonnategelane.

Vambola Raudsepp