Piisaste küla perekonnanime Schmidt päritolust

.

Põlvnemisloost eneseteadvuseni

.

Inimese nimes heliseb tema saatus.

.

During the 17th century several families moved from the West, including Germany to the parish of Sangaste. One of the families had a surname Schmidt, and they settled in the village Piisaste. The following article examinies the descendants of this family, which has seven generations in Estonia. By now their surname has become Raudsepp.

.

• 1675 - 1715 - väikse jääaja kõrghetk Eestis
• 1620 - 1695 -  võõramaalaste invasioon Eestisse, mistõttu maarahva arvukus kasvas 100 000-lt 350 000-ni
• 1632 - avatakse Tartus ülikool
•  1742 - taastati Sangaste kirik praegusel kujul
• 1765 - Liivimaa maapäev on sunnitud astuma samme talurahva olukorra parandamiseks.

Sangaste Piisaste küla Raudseppade puhul jääb küsimuseks: millal ja kust tulid siia Schmidti perekonnanime kandvad isikud või algselt lihtsalt vaid üksikisik. Kas oli ta Saksamaalt, Rootsist vm siia tulnud nö uusasukas?  Või hoopis Põjasõja aegadest siia jäänud Rootsi sõdalane? Või polnud tegu üldse sisserändajaga, vaid hoopis kohaliku inimesega, kelle nime, seoses tema ametiga (sepp) muutis kirikihärra küll nii, küll naa? Küsimuseks jääb veel:  miks Schmidt'ist (inglise Smith, rootsi Smed) sai just Raudsepp? Võimalikest vastustest hoolimata on Schmidtide-Raudseppade puhul tegemist talupojasaagaga, mis põlvnemisloolistes uuringutes aitab leida uusi teid eestlase fenomeni lahtimõtestamiseks.

Põlvnemislugu (genealoogia) on ajalooteaduse üks haru, mistõttu kõigepealt otsime vastuseid talupojasaaga käsitlemisel Eesti ajaloost. Ajalooteadus on tihedalt seotud ilmastikuõpetusega (klimatoloogiaga), millest meie uuringute puhul üks seik väärib enim tähelepanu. Nimelt, kogu Euroopat hõlmas ca kolm sajandit ühtejärge nn väike jääaeg, mis tipnes Eestis aastatel 1675 - 1715. Nendel aastatel majandus seiskus (veel enam, levisid näljahädad!) ja see olukord muutis Euroopa asustust, sh väljarännete tõttu. 

 Ajalooline Piisaste küla asus 

Sangaste kirikust Põhja-Loode suunas

Eestisse tuli perekondi ja üksikisikuid kõigist naabermaadest, sh lätlasi (kes on geneetiliselt eestlastele kõige lähemal), soomlasi, rootslasi, sakslasi, venelasi jt. Midagi analoogilist võib täheldada tol ajal ka Ingerimaal, kuhu 17. sajandil asus elama palju soomlasi, aga ka rootslasi. Tähendab, antud juhul püüame genealoogilisi uuringuid seostada ajaloo, geograafia, keele- ja majandusteaduse, statistika jt teadusharudega.

Väljavõte Sangaste kirikuraamatust, mis kinnitab, et 

Piisaste külas elasid Schmidt'id (kes muudeti hiljem Raudseppadeks)

.

Muide, 1620.aastal oli Eesti maarahva arvuks vaid 100 000 inimest, siis 1695. aastaks oli see kasvanud juba 350 000 inimeseni. Ja seda suurel määral siia sisserännanud võõramaalaste arvel, kes kiiresti võtsid omaks kohaliku keele, kombed ja isegi töövõtted. Need olid muljetavaldavad rahvastikuprotsessid.

.

Sangaste kirik tänapäeval

Edasi. Rahvastikkuprotsesside kulgu uurides köidab enim tähelepanu Poola aeg (1561-1629) ja seejärel Rootsi aeg (1629-1700), mil neid protsesse juhiti, sest tühjaks jäänud maa tuli täita uuesti rahvaga. Nii 1700ndate aastate alguseks moodustasid uusasukad, näiteks, Sangaste kihelkonnas, hinnanguliselt 26 protsenti põhirahvastikust.

Olen uurinud Sangaste kihelkonna piirides Raudseppade perenimega seotud talusid, ennekõike Käärige (Kerige), Tsäni (Zäni), Laane, Põõna, Pulli jt. ning kasutasin onamastika meetodeid. Kuna perenimede panemise ajal (1820ndatel) kirikupiirkonnad jälgisid ennekõike sugulussidemeid, siis ülalnimetatud talude perenimede saajad Raudsepad olid ilmselt lähedastes sugulussidemetes, ennekõike isaliini kaudu.

Kuna eestlased määratlevad end ennekõike keele- ja kultuuripõhiselt, siis seoses sellega võib väita, et Piisaste Raudsepad kõnelesid peaasjalikult Tartu murret, segunenuna võru murdega.  Hiljem, järeltulevate põlvede puhul on asi hoopis mitmekesisem, so Peeter Raudsepa (1850-1905) järglaste puhul. Nii näiteks, Kärgula piirkonna Lustivere talus kõneldi 1900nda aastate alguses võru-tartu-mulgi segamurret, sest siis oli talu pereemandaks Paistu kihelkonnast pärit Kadri Kingu-Raudsepp. 1950ndatel elas samas talus ingerisoomlasi, kelle soomepärane sõnavara sulandus üsna paindlikult võru murdesse. Edasi, seoses eelnevaga pakub huvi see (murde)keel, mida Sangastes, Piisaste külas, 1700ndatel aastatel igapäevaselt kõneldi. Ilmselt kõnekeel piirdus mõnesaja sõnaga ja vähem kui sajakonna levinud väljendiga. Eks viimase puhul on tegemist nö kõnekultuuriga. Küll aga vähem on räägitud sellest, et eestlase määratlus peaks seonduma ka oma maaga ja kohalolekuga selles eluruumis ning seda mitme põlvkonna vältel. Aga Raudsepad on oma taludesse kinnistunud läbi aastasadade ning rajanud omale uusi kodusid talude päriseksostmise ajal. Ka seda tuleb osata väärtustada.

Tähelepanu äratab kirikuraamatutes 1700ndate aastate esimesel poolel loetletud talude puhul äratoodud talupoegade eesnimed: Gothard, Kirstin, Kristina (Christina), Carl, Adam, Hendrik, Theowil, Conrad, Hans, Hanno või Henno, Friedrich jt ning kui sellele lisandub mitme eesnime puhul veel perekonnanimi Schmidt, siis võib eeldada, et siin on tegemist ilmselt Saksamaalt siia elama asunud uustulnukatega, so alamsaksa keelealalt.

Ja veel. Genealoogiahuvilise Jaak Kütt'i andmetel nimekuju Schmidt pärineb just Põhja-Saksa murdest (niederdeutsch, plattdeutsch - madaliku saksa keel). Hansa Liidu ajal oli alamsaksa keel Läänemere piirkonnas rahvaste suhtlemise keel, mis mõjutas tugevasti nii hollandi kui ka rootsi kirjakeele arengut. Küllaltki palju põhjasakslasi elas Rootsis. Jaak Küti arvamuse kohaselt võis Piisaste Raudseppade esivanem tõenäoliselt olla põhjasakslane, kes otse või Rootsi kaudu tuli Sangastesse.

 .

Schmidtide (Raudseppede) sugujuurtes Käärige Hennol (1720-1783) oli  eakaaslane Kristin (s 1717), kuid seni veel me ei tea, kes oli nende isa. Ja kas uusasukatena tulid siia nende vanemad või vanavanemad (üksi või peredega). Siiski saksapärase perekonnanime olemasolu ei jäta kahtlust, et tegemist oli ennekõike ikkagi Saksamaalt sissetulnukatega, kes abiellusid siin kohalikega. Muide Kristin elas Piisaste külas oma elu lõpuni, lesena ning tal olid järeltulijad. Edasiseks uurimiseks ainest jätkub.

Järgnevalt eestlase eneseteadvuse ja fenomeniga seonduvat: esivanemad elavad meis ja meie oma esivanemates.Viimastelt me ei tohi ära võtta nende tõelist möödanikku, samas aga ka mitte koormata neid mingite oma loodud müütitega (pime orjaöö, usk "tule ja mõõgaga", esimeseöö õigus vms).

•  Esiteks. Schmidtide järeltulijaid uurides jääb ühekülgseks arusaam see nn 700 aastat orjaööst ning tule ja mõõgaga ristiusu toomine, pigem selle ülemäärane rõhutamine. Kui lähtume konkreetselt tänapäeva ühe eestlase sugupuust, siis tekib küsimus: kui paljusid eestlasi see nn orjaöö minevik üldse puudutab? Kümmet või paarikümmet protsenti? Kas tänastel baltisaksa juurtega eestlastel (uurigem genist - neid pole üldsegi vähe!) on kohane end siduda nn orjaöö müsteeriumiga? Vastuseid võib olla nii ja naasuguseid, kuid minu veendumuste kohaselt on eestlaste juured ennekõike taluperedes ja me peaksime uurima, rääkima talupojasaagadest ning neid väärtustama. Muide  kõike seda saame teha nt memuaaride, mälestuste vms avaldamise kaudu, so et luua eestlasest ajakohane kuvand.

•  Teiseks. Kuidas seonduvad eestlastega nende ülikud, ülemkiht või isegi aristokraadid? Kui nad on olemas, siis valdavalt talupoeglike juurtega, kuid mitte ainult. Samas tekib küsimus: miks me ei leia oma möödanikus väärikat kohta baltisakslastele, kellega oleme sugujuurte kaudu läbi põimunud, isegi mitmete liinide kaudu. Antud juhul ei hakka siinkohal konkreetseid näiteid tooma, ütlen vaid, et nii minu vennapojad (nende ema vanaema oli sakslanna) ja ka minu pojad leiavad oma sugujuurtes sakslasi. Muidugi aristokraatidest eestlaste puhul polegi ehk võimalik rääkida, küll aga saame rääkida (näiteks, talupoeglike juurtega) teadlasaristokraatidest. Loetelu läheks pikaks, kuid neid leiame hulgi Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikute seast. Vaid paar näidet inimeste hulgast, kellega mul oli  pikemaajalisi kokkupuuteid, need on akadeemikud Ariste, Mereste, Hagelberg jt. - kõik tõelised teadlasaristokraadid. Aga ka Piisaste Schmidtide-Raudseppade järeltulijate seas on tuntud teadlasi  (Jaak Raudsepp USA-s jt).

• Kolmandaks. Tänapäeva eestlane on oma lähimineviku juurte kaudu kindlalt seotud kristlusega, ennekõike luteri kirikuga. Eestlasele kirik on andnud kirja, raamatu, eetilised väärtused ja palju muud, mistõttu me peame seda ka vääriliselt käsitlema. Sõnaga, väärtustama kristlust, so inimese vaimuelu usu kaudu, sest teadus ei suuda mitte kunagi tõestada Jumala reaalsust või ebareaalsust. Sangaste, sh endise Piisaste küla Schmidtid-Raudsepad ja nende järeltulijad saadeti pereellu Sangaste Püha Andrease kiriku altari eest. Piibel oli toona talutares väärikal kohal. Lõpuks kirikuraamatud on üheks oluliseks allikaks genealoogilistes uuringutes.

• Ja lõpuks. Tartumaa, sh Sangaste kihelkonna olmele ja vaimuelule avaldas oma mõju ülikooli asutamine Tartusse aastal 1632. Piisaste küla talumeeste Tartus käimisi ja selle linna mõjust küla elanikele räägiti aastakümneid, mitme põlvkonna vältel. Ülikoolis on õppinud Peter Schmidt /hiljem Peeter Raudsepp/ (1764-1821) järeltulijad läbi mitme põlvkonna, eriti agaralt 1900ndatest aastatest alates. Nende hulgas on väga erinevate elukutsete esindajaid alates meditsiinist, pedagoogikast kuni majandusteaduseni välja. Järeltulijate naisliinides leiame väga erinevaid perekonnanimesid, kuid mis tähtsam, nende hulgas on teaduste doktoreid, kunstnikke, kirjanikke ja palju teisi tuntud inimesi. Nende inimeste enesemäärang ja -hinnang on täiesti uuel tasandil.

.

Vambola Raudsepp

.