Kurenurme kool – 80

.
Minevikus juhtunut 

mõistame alles tulevikus

Juba aastaid Kurenurmes kooli enam ei ole. Kool võib sulgeda uksed laste vähesuse tõttu, hoone võib laguneda, kuid kooli vaimsus jääb, mida kannavad edasi tema endised õpilased, õpetajad ja teenistujad. Tänapäeva eestlase sugujuured on ja jäävad alatiseks seotuks oma kooliga, sageli külakooliga, oma kodukohaga.

Eesti väikekoolide haridus, vaimsus kandub sajandite taha, mis pani tol ajal aluse ärkamisajale, talude tekkele ning iseseisva rahvusriigi sünnile ja arengule. Tõdeme, koolide võimas vaimujõud on oma eesmärgid ja ülesanded täitnud. Osake Eestit toetavast vaimsusest tuli ka Kurenurme koolist, ehkki kool asutati alles aastal 1931, so iseseisva vabariigi lõpuaastatel.

Nüüdisaja modernne ühiskond areneb oma seaduspärasuste varal, mistõttu Eestis ei kujune enam mitte kunagi sellist asustusala, kus igal talumaal või metsatukas oli oma kodutare. Kuidas kõik täpselt oli, seda saame teada vaid sellest, mis kirjas. Üteldakse, et mida pole kirjas, seda pole ka olemas. Paraku nii see ongi.

Paraku külakoolide möödanik on vaid osaliselt arhiivides, suur osa materjalidest on jäädavat kadunud või hävinenud. Vaid mõned vilistlased ja õpetajad on talletanud isiklikke arhiive, pannud kirja omi mälestusi.

Õnneks on Kurenurme koolil olnud nö oma hing õpetaja Asta Veri näol, kes on palju aastaid andnud ennekõike õpetajana koolile, aga ka kooli nime jäädvustamisele. Olgu see siis nüüd mälestuskivi püstitamiseks (kivi avatakse 30.juulil) või mitmesuguste materjalide talletamiseks. Küll aga seisab ees veel suur töö arhiividokumentide ja teiste materjalide läbitöötamiseks, et valmiks kooli vaimsust jäädvustav kogumiks.

 Lõpuks üks kodulooline mälestusfoto.

Fotol kooli õpilased ja õpetajad 1950.ndate algul.

Vambola Raudsepp,
emeriitprofessor, kooli 1956. a lõpetaja

.