Teadmatus eeldab inimlikku tagasihoidlikkust

Juhused on ju juhitud juhtumid.

Meid ümbritsev maailm on üks suur mõistatus, mille saladusi teab vaid Looja ise. Inimene on üldjuhul resoluutne, ta kas usub või ei usu Looja tarkust/olemasolu. Kõik. Teisi võimalusi justkui pole. Paraku. Küll aga on ka kolmas võimalus, so võiks ta ju üles näidata tagasihoidlikkust Kõiksuse/Looja vastu ja lihtsalt ütelda: ma ei tea ja võibolla pole ehk suutelinegi kogu seda keerukust mitte kunagi mõistma.

.

Õiteaeg

Inimene (homo sapiens sapiens) on oma lühikese olemasolu ajal planeedil Maa suutnud üllatavalt palju korraldada, avastada, leiutada ja leide rakendada. Võibolla ka sellest mõningane peapööritus, kasvõi enda Kõiksuse krooniks kuulutamine. Inimlik edevus? Paraku mitte ainult.

Kahjuks selline ülim enesekindlus hakkab pärssima inimese enda elukorraldust ja edasiminekut. Elame samaaegselt korrastatuses, aga ka juhuste kaoses, kusjuures usume/usaldame vaid nö teaduslikke teadmisi. Kõik mis jääb sellest väljapoole on müstika, millele harilikult teadmamehed vaatavad ülevalt alla. Õnneks mitte kõik. On kahtlevaid astronoome, füüsikuid jt, kes koos teoloogidega on meid juba rikastanud nüüd ja teevad seda ka edaspidi ikka eesmärgiga, et meie maailmapilt täiustuks ja mitmekesistuks.

Vambola Raudsepp (esimesed tööaastad TÜ-s)

Uurimismeetodid ja -aparatuur täiustub, mistõttu tänane müstika homme enam seda ei ole. Niisiis tegelemine religioonide, teosoofia või New Age'ga rikastab meid läbi kahtluste-kõhkluste ja muudab meid inimlikumaks, tagasihoidlikumaks olgu see siis teadustöös või igapäevaelu korraldamises. Kui suudaksime esialgu selle vaid teadmiseks võtta.

Vambola Raudsepp.