Oma ajast ees võrdsustava vaesuse kiuste

http://web.zone.ee/vraudsepp

.
Hinnakem loomupärast annet, sest kõige
tagurlikum on targaks tehtud loll

.

Kui ainelises nappuses ja vaimuvaeses keskkonnas kerkib esile teistest võimekam, protestimeelne teismeline noor, siis on see skandaal. Veel enam, see arenev noor tuleb alla suruda, võrdsustada teistega, sest ta ju segab. Õnneks on noori, kes jäävad kindlaks endale ja suudavad anda oma lähedastele edumeelsust, mida ümbritsev keskkond ei suuda. Just oma meelekindluse pärast olen tänulik oma emale Liidia-Adeele.
.

 .

 Minna-Melaania ja Jaan Pikk (1898)

.
Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp (08.06.1914-24.02.1993) sündis Vana-Antsla vallas Minna ja Jaan Pika perekonda kaheksanda lapsena. Troostitu oli lapse- ja noorusiga vaesel noorel tüdrukul 1920.ndate aastate algul Eestis, so tuli olla karjas, mõni talv koolilaps, teenijatüdruk talus ja lõpuks varajane abiellumine.

Liidia-Adeele Raudsepp
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Talude lakkades või toanurkades vedeles raamatuid, mida teadmistehimuline laps sai lugeda ja uurida. Oli see siis kirjandus, geograafia, ajalugu või lihtsalt piibel. Lugemisoskus oli minu emal olemas juba enne kooliminekut ja see tuli vanematelt õdedelt-vendadelt. Ja nii tulidki esimesed vastuolud õpetajatega, sest mu ema tundis lapsene, et koolitunnid olid sisuvaesed, samas enamus õpetajatest arusaamatult toored.

Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp'a sünnikodu Antslas

(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)

.

Ühest ebameeldivast seigast. Ema jutu järgi oma toorutsemisega paistis Antsla algkoolis silma keegi Artur Vainola (?), kelle kohta tol ajal teati, et ta pidi olema kommunist ja seetõttu Venemaalt raha saama. Oli see nüüd 1960.ndatel, kui Antsla koolihoonele paigutati mälestustahvel sellesamale Vainolale kui tulihingelisele revolutsionäärile. Ema vaid ütles korraks, et kas neil küll häbi pole ja kas nad ka teadsid, kellele mälestustahvel üles pandi. (Internetist: Artur Vainola sünd. 20.apr.1910 - surn. 6.mai 1944; oli Antslas koolijuhataja; nõukogude võim, so Joh Vares-Barbarus nimetas ta 1940. a. suvel Petseri maavanemaks; Saksa võimud vangistasid Vainola ja ta hukkus traagiliselt).

.

See oli Saksa ajal (1941 - 44), kui mu ema võttis kätte saksa keele kooliõpikud, tudeeris neid iseseivalt, kuulas saksa kõnekeelt ja juba mõne kuu möödudes võis suhelda algtasandil. Ja sellest oli suur praktiline abi meie perekonna edaspidisele käekäigule. Nimelt kord tuli meile üks saksa ohvitser ja küsis minu emalt, et millega ta mees tegeleb - raudteejaama olevat vaja pöörmeseadjat. Nii saigi minu isast raudteelane ja see amet päästis teda ka hilisematest sundmobilisatsioonidest.

Liidia-Adeele vanemate hauaplats Kraavi kalmistul /vr*/

Liidia- Adeelest sai viie lapse ema. Ja väga hea ema. Kui oli vaja lapsi aidata koolitöös, siis näiteks isegi kuuenda klassi matemaatika ülesanded ei tekitanud talle mingeid raskusi. Küll aga oli ta nördinud tolleaegse kooliõpetuse üle. Miks pidi küll olema nii palju nn klassikursuse kordama jääjaid? Mäletan ka ise neid aegu, kus õpetaja sisulisele õpetamisele pühendas küll minimaalselt aega, või ei jätkunud neil selleks oskusigi. Küll aga suurem osa tunnist läks õplaste isesorti ülekuulamisele ja koolihinnete kaudu represseerimisele. Mäletan veel praegugi seika, kus ema võttis kätte bioloogia õpiku, luges ühe koolitunni jao sealt ette ja seejärel oskas loetu huvitavalt ümber jutustada koos vajalike selgitustega.

.

Nõukogude ajal oli paljulapseliste perede emadel väga raske, tööd jätkus varahommikust hilisööni. Tuli käia veel sovhoositöödel. Maarahva elu oli võrratult raske, eriti farmitöölistel. Samal ajal riigiaparaat, aga ka igasugused kauplused, postkontorid jms olid ülerahvastatud, kus kõigile ei jätkunud isegi mõneks tunniks tegevust. Muidugi tekitas selline olukord trotsi ja protesti. Mõnikord ütles ema sellist ülekohut ka selge sõnaga välja, aga kellele see meeldis.
.

2014. aastal mälestati Liidia-Adeele Raudsepa 100. sünniaastapäeva

 .

.

Nüüd aastate möödudes olen hakanud mõistma, kui palju oma ajast ees oli minu ema ja kui raske tänu sellele tal oli. Aineline vaesus on ängistav, ahistav, kuid keskkonna vaimuvaesus isiksust hävitav. Õnneks minu ema ei hävinenud selle ebainimliku taaga all.
.

Mälestused e-raamatuna: Vambola Raudsepp, Kiirenevate muutuste keerises: põlvnemislugu, olud ja arengud, 2014. Aadress: http://web.zone.ee/vraudsepp.
.

Vambola Raudsepp
.