Thursday, October 14, 2010

Kui sünniaasta määras inimese saatuse

.
Tõde võib olla küll üks, kuid ta on nii suur,
et paistab iga vaataja poolt isesugusena /vr*/
.
Estonia is poor in terms of written historical sources. Therefore we are convinced that oral statements have great value, and that is why they must be used in researches.  In fact, their confidence is not high, they may be doubted. Our main written sources are church books and records. We use a lot of verbal statements in these studies, but they must still be linked to the written sources.
.
Sõnumitooja ja ennustaja igale talutarele
.
Hämmastav, kui kiiresti ajas muutuv võib olla mingi hetke tõde. Endastmõistetavalt aastakümnete tagused tõed ja inimeste saatused jäävad meile paljuski arusaamatuiks. Aga siiski. Praegused võimalused mälestusi talletada on võrratult rikkad, mistõttu peame neid võimalusi ka kasutama, kasvõi ainuüksi luues sündmuste kronoloogiat ja pildikogusid. Ennekõike tulevaste põlvkondade tarvis.
.
Richard-Eduard Raudsepp (30.01.1910-14.04.1971) sündis Kadri ja Gustavi peres esimese lapsena. Ta ristiti Urvaste kirikus. Asjade normaalse käigu puhul pidanuks pojast saama Lustivere talu tulevane peremees. Läks aga teisiti. Just enne oma kuuendat sünnipäeva, so 25.01.1916. aastal suri sünnitusel tema ema Kadri, sama aasta mais abiellus Gustav uuesti ning seega algas mu isa Richard-Eduardi vaeslapseelu.
.
Eluaegne raudteelane
Richard-Eduard Raudsepp (1910-1971)
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.


Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp
.
2010. aastal tähistasid Richard-Eduardi järeltulijad, keda on ligikaudu 30 (Eestis ja Soomes), tema sajandat sünniaastapäeva.
.
Mälestuskuulutus ajalehes
.
Oma esimesed sammud kooliteel tegi Richard-Eduard Kärgula vallakoolis, mis asus Sulbis. Pärast vallakooli lõpetamist võis ju kaaluda ka edasiõppimist, kuid ta isa Gustavi otsus oli ühene - talu vajab koheselt noori töökäsi.
.
Mälestuskivi Kärgula valla koolile Sulbis
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.
Aastad läksid. Algul talutööd, siis sõjaväeteenistus Eesti kaitseväes ning lõpuks töö raudteelasena Sõmerpalu ja Antsla jaamas. Abiellumine 1933.aastal. Uue kodu rajamine Lustivere B maile, kus hooned said valmis 1937.aastaks. Sõjaaastad, kus sundmobilisatsioonist nii Saksa, kui ka Vene sõjaväkke päästis teenistus raudteel. 1960.ndal aastal valmis elumaja Antslas, kus isa elas kuni surmani. Ehitustöid tegi ta kuni oma elu lõpuni, küll enda vajadusteks, aga ka teistele.
.

Richard-Eduard Raudsepa hauakivi Antsla Metsakalmistul.
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.
Kronoloogiliste sündmuste kõrval huvitab meid ennekõike isik inimesena. Milline ta siis oli? Lähtume tõigast: iga inimene on esiteks sotsiaalne, teiseks bioloogiline-füsioloogiline olend. Tähendab inimese iseloomu ja käitumise kujundavad keskkond ja tingimused.
.
Minu isa valdas masendus, kui ta nägi pealesõjaaastate vaesust, võimudepoolset vihkamist ja poolnäljaseid inimesi. Eesti Vabariigi aegse Lustivere taluperemehe pojana (talus oli siis kaks hobust, kuus lüpsilehma, vasikad, sead, lambad, kanad jt) ta nägi, et vaid üks talu võinuks toita kasvõi kogu küla ja jäänuks toitu veel ülegi, samas nn nõukogude tegelikkuses oli reeglina kõigest puudu. Siit ka ta endassetõmbumine, pettumus ja viha kommunismi vastu. Reeglina ei sekkunud ta kunagi ühegi valitsuse päevapoliitikasse, oli see siis Eesti Vabariigi, Saksa või Vene okupatsiooni ajal. Endassesulgunult minu isa suitsetas palju, millest ka kopsuvähk ja ta suri olles vaid 61 aastane.
.
Ja veel. Richard-Eduard oli väga kaastundlik teiste inimeste hädade suhtes. Kuna elasime metsa ääres, siis meie kodus leidsid varjupaiga nii need, kes varjasid end küüditajate ja hiljem jälitajate eest, aga ka hilisemad metsavennad. Aeg oli karm. Näiteks, isa ei teinud sellest probleemi, kui öösel metsavennad omal algatusel laudast lamba võtsid. Miks ta enda ja oma perega riskis, teades, et nö rahvavaenlaste varjamise eest võinuks meid kõiki oodata Siberisse saatmine?
.
Ängistav oli ühe 1910. aastal sündinud mehe elukäik/saatus, kes kõik oma arusaamad/tõekspidamised jättis enda teada ja lõpuks viis kaasa Antsla Metsakalmistule. Meie osaks jääb üle vaid möödaniku üle arutleda/mõtiskleda.
.
Vambola Raudsepp
.

No comments:

Post a Comment