Üks kevadine mõtisklus: inimene ei taju kiirenevat arengut

Kos nii aja nõnda ruttu lännu;

kos nii lossi, kos nii maja,

kos nii linna jäänu.

Hendrik Adamson

Kas majandusliku mõtlemise kapseldumine edulugudesse põhjustab mõttetuid töö- ja ainelisi kulutusi, sõnaga ebatõhusust? Kui käsitleme Eesti majanduse arengut kasvõi viimase poolteise sajandi vältel, siis vastus oleks pigem: jah! Aga kui vaatame asju kogu maailma mõõtmetes, täpsemalt ajas nö edasi-tagasi kasvõi mõnikümmekond aastat, siis jääb üle vaid nentida: noh, isegi Rooma Klubi mõttekojad suudavad/suutsid anda väga tagasihoidlikke prognoose. Ju siis ühiskonnas on jõud/mõjurid, mida inimene ei suuda hõlvata.

Kui Sangaste mees, minu vaarisa Peeter Raudsepp oma naise Annaga hakkas 1890.ndatel rajama Kärgula mõisapiirkonda Lustivere talu, siis vaevalt ta uskus, et vaid natuke rohkem kui poole sajandi pärast tema ehitatut enam ei ole. Aga algusaastail, so juba kümnekonna aasta järel oli talu heal järjel, so 42,9 ha maad, kõik vajalikud hooned (maja, laut, rehi, tall, ait, saun, puukuur jms), 6 lüpsilehma, 2 tööhobust, lambad, sead, kanad ja peale selle veel mitmesugune vallasvara.

Tühjana, varemeis seisev Lustivere talu 1960.ndatel

Kavatseti osata oma rehepeksumasin ja palju muud, mis talutööd kergendaks. Ega vist saa taluperemehele/-meestele ette heita innovatiivse mõtteviisi puudumist? Ja seda mitte ainult ühes talus, vaid Eestis tervikuna. Innovatiivsus, võib ütelda selle kiirenev areng, aga samas isegi muretus, haaras kogu maailma, sh ka majandust.

Kas taluperemees Peeter Raudsepp vahetult enne oma surma 1905.aastal, oskas ette näha, et ei möödu kümmet aastatki, kui liikuma hakkab sõjavanker ja tema pojal Gustavil tuleb minna hoopis I maailmasõtta? Muidugi mitte. Edasi, paarkümmend aastat talupidamist Eesti Vabariigis ja kohal olidki natsionaliseerijad, saamamehed idast ja läänest. Nüüd kuulusid sundmobilisatsiooni alla Vene sõjaväkke juba Gustavi pojad Olev ja Albert, kusjuures Albert pidi hiljem veetma oma tosin aastat veel Vorkuta sunnitöölaagris.

1960.ndateks aastateks olid Eesti talumajapidamised lõplikult hävitatud, sh ka tänu ulatuslikele maaparandustöödele. Käis agar ülesehitustöö: kõikvõimalikesse kohtadesse rajati silotorne koos loomalautadega, sigalaid, inetuid kortermaju, mille tulemusel Eesti põllumajandus muutus suure N.Liidu sigalaks/karjalaudaks selle sõna kõige halvemas mõttes. Julgesin seda välja ütelda, kuid organites seda ei unustatud.

Vambola Raudsepp: inimene ei taju kiirenevat innovatiivset arengut

Edasi järgnesid lausa ootamatud pöörded. Nimelt: kes oskas ette näha, et haritustaseme järsk tõus N.Liidus, kiirenev innovatiivne areng sõdadeks ettevalmistamise eesmärgil kiirendas selle suurriigi lagunemist/hävingut? Juhtunut ei osanud ette näha isegi maailma tippteadlased, politoloogid, savjetoloogid.

Tänapäeval, paraku väga tagasihoidlikult tunneme muret selle üle, et inimene polegi võimeline tajuma üha kiirenevat innovatiivset arengut. Häbeneme inimmõistuse piiratust? Kitsamates ringkondades räägitakse nn innovatsioonitsüklist, mille keskmine kestus on nüüdisajal vaid ca 3,5 aastat, kusjuures isegi eriteadlane pole võimeline kaugemale ette nägema kui vaid paar innovatsioonitsüklit, so kümmekond aastat. Kurb, kuid tõsi.

Niisiis, mis ootab meid ees aastal 2020? Kas teeme taas väheperspektiivikat tööd, so ehitame üles ulmeühiskonda (ikkagi viie rikkama riigi hulka!) nagu see oli 1950/60/80.ndatel aastatel? Näiteid kui palju: mõttetult rajatud hooned/ehitised, tarbetud kaubad/teenused, küsitava väärtusega ümberõpe vms, ja kõik selle nimel, et väljuda momendi majanduskriisist? Või loeme normaalseks nähtuseks 100 000 töötut, kes oma mittemidagi tegemisega võivad meid päästa tuleviku jaoks tarbetutest tegudest?

Vastust loodame saada tuntud-teatud kapseldunud edulugudest, so meelitame välisinvestorid Eestisse, toetame ettevõtlust ja eksporti, ergutame tarbimist, korraldame innovatiivseid kursusi ja ikka samas vaimus edasi. Sõnaga, korduvad head mõtted, ainult et need on ju pärit möödanikust, eelmistest innovatsioonitsüklitest. Mingid jõud/mõjurid jäävad praegugi veel tabamata?

Vambola Raudsepp,

majandusteadlane