Thursday, May 27, 2010

Kerreti kummitused - kirjaread kolme keele vahel

.
Soe kurjust ja surija kannatust
ei saa liialdada.
.
Kohalike ütluste kohaselt tähendavat kohanimi Keretü/Kereti mingit olendit, millel puudub kere/keha. Viimasega seondub palju müstilist, eriti kummitustega. Siit ka mitmed lood, mida kohalike koduloolaste/kirjameeste poolt püüti kirja panna, sh isegi luuleridadena.
.
Siin kisklevad kurjad soed...
/foto internetist/

Gustav Raudseppa võib pidada tundmatuks jäänud Hänike küla koduloolaseks. Tema emakeeleks oli Tartumaa murre, mis hiljem pere elama asumisega Kärgula mõisapiirkonda segunes Võrumaa, täpsemalt Urvaste kihelkonna murdega. Kuna aga tema naine Kadri Kingu-Raudsepp oli pärit Paistu kihelkonnast, siis Lustivere talus hakati kõnelema peaasjalikult mulgi keelt. Nii jäigi Gustav Raudsepp kolme murdekeele kasutajaks nii sõnas, aga ka kirjas.

Gustav Raudseppa iseloomustas napisõnalisus, kuid samas püüd ennast täpselt ja sisukalt väljendada. Seepärast ei valmistanud mingeid raskusi tema kirjatöö redigeerimine. Järgnev luuletus on esitatud hoopis Kärgula mõisapiirkonna murdes.
.
 Gustav Raudsepp (1882-1935)

             Keretü

Ma olõ üts perätü
va paganõma raba;
mul nimi sai Keretü,
Mustjõgi mu saba.

Sangast´ visksi mu maha,
ja Haanja haardsõ mu sülle.
Kõik illus jäi mu taha;
kolli tiirlõsõ ülle.

Kos kisklõsõ kurja soe',
mõni mülkahe kattõ.
Tiitundja mättäst sai toe;
suu marjalisõ mattõ.

Ütskõrd tõuse siit mädäsuust,
vii üten kõik kaonu hinge;
kaos Keretü kurjapuust,
aig tege uusi ringe.

Gustav Raudsepp nägi oma Lustivere kodu Sangaste ja Haanja vahel, kuhu jäävad nii Kerreti soo ja ka Mustjõgi. Siit ka luuletuse väga ilus algus.
.
 Gustav Raudsepa ja ta vanemate hauaplats 
Osula Prassimäe kalmistul

Sajand tagasi selle rabasooga seondus mitmeid müstilisi lugusid, eriti marjuliste kadumisega. Selgituseks: Kerreti on ennekõike siiski kõrgsoo, raba, mitte aga mädasoo. Nii, et mülkasse kadumine oli ehk liialdus.

Tõepoolest, oli vist ainuke juhtum, kus üks vanem naine saanud soos rabanduse, so teda tabas siis äkksurm ja laip leiti alles kuid hiljem, mõne jutu järgi lausa alles kevadel. Et seal ka hundid liikusid ja lausa karjana, siis see oli küll tõsi, vähemalt vanemate inimeste juttude kohaselt.

Lõpetuseks peab ütlema, et tegu on ühe koduloolase sisukate kirjaridadega, mida on alati mõnus lugeda.

Vambola Raudsepp,
Gustavi pojapoeg

No comments:

Post a Comment