Thursday, May 27, 2010

Kerreti kummitused - kirjaread kolme keele vahel

.
Soe kurjust ja surija kannatust
ei saa liialdada.
.
Kohalike ütluste kohaselt tähendavat kohanimi Keretü/Kereti mingit olendit, millel puudub kere/keha. Viimasega seondub palju müstilist, eriti kummitustega. Siit ka mitmed lood, mida kohalike koduloolaste/kirjameeste poolt püüti kirja panna, sh isegi luuleridadena.
.
Siin kisklevad kurjad soed...
/foto internetist/

Gustav Raudseppa võib pidada tundmatuks jäänud Hänike küla koduloolaseks. Tema emakeeleks oli Tartumaa murre, mis hiljem pere elama asumisega Kärgula mõisapiirkonda segunes Võrumaa, täpsemalt Urvaste kihelkonna murdega. Kuna aga tema naine Kadri Kingu-Raudsepp oli pärit Paistu kihelkonnast, siis Lustivere talus hakati kõnelema peaasjalikult mulgi keelt. Nii jäigi Gustav Raudsepp kolme murdekeele kasutajaks nii sõnas, aga ka kirjas.

Gustav Raudseppa iseloomustas napisõnalisus, kuid samas püüd ennast täpselt ja sisukalt väljendada. Seepärast ei valmistanud mingeid raskusi tema kirjatöö redigeerimine. Järgnev luuletus on esitatud hoopis Kärgula mõisapiirkonna murdes.
.
 Gustav Raudsepp (1882-1935)

             Keretü

Ma olõ üts perätü
va paganõma raba;
mul nimi sai Keretü,
Mustjõgi mu saba.

Sangast´ visksi mu maha,
ja Haanja haardsõ mu sülle.
Kõik illus jäi mu taha;
kolli tiirlõsõ ülle.

Kos kisklõsõ kurja soe',
mõni mülkahe kattõ.
Tiitundja mättäst sai toe;
suu marjalisõ mattõ.

Ütskõrd tõuse siit mädäsuust,
vii üten kõik kaonu hinge;
kaos Keretü kurjapuust,
aig tege uusi ringe.

Gustav Raudsepp nägi oma Lustivere kodu Sangaste ja Haanja vahel, kuhu jäävad nii Kerreti soo ja ka Mustjõgi. Siit ka luuletuse väga ilus algus.
.
 Gustav Raudsepa ja ta vanemate hauaplats 
Osula Prassimäe kalmistul

Sajand tagasi selle rabasooga seondus mitmeid müstilisi lugusid, eriti marjuliste kadumisega. Selgituseks: Kerreti on ennekõike siiski kõrgsoo, raba, mitte aga mädasoo. Nii, et mülkasse kadumine oli ehk liialdus.

Tõepoolest, oli vist ainuke juhtum, kus üks vanem naine saanud soos rabanduse, so teda tabas siis äkksurm ja laip leiti alles kuid hiljem, mõne jutu järgi lausa alles kevadel. Et seal ka hundid liikusid ja lausa karjana, siis see oli küll tõsi, vähemalt vanemate inimeste juttude kohaselt.

Lõpetuseks peab ütlema, et tegu on ühe koduloolase sisukate kirjaridadega, mida on alati mõnus lugeda.

Vambola Raudsepp,
Gustavi pojapoeg

Thursday, May 20, 2010

Enesetäiendused Soome majandusuuringute keskustes

.
1991. aasta kevadel viibisin Helsingis VATT-is (Valtiollinen Tutkimustoimisto) lühiajalisel enesetäiendamisel just majandusuuringute alal, aga samuti isiklike kontaktide loomise eesmärgil. Mitmeid kontakte aitas korraldada professor Mart Sõrg, kes oli tol ajal pikemal enesetäiendamisel Soome Pangas.



Vambola Raudsepp (1991)

Enesetäiendamise ajal VATT-is oli mul võimalus käia ETLA-s (Elinkeinoelämän Tutkimuslaitos) ning tutvuda seal tehtavaga. Tol ajal andsid seal tooni noored väga tugevad majandusanalüütikud ja -prognoosijad.
1991. aasta kevadel Eesti polnud veel vaba, mistõttu tuli mul kirjutada mitmeid artikleid Soome ajalehtedele, et selgitada olukorda, aga ka perspektiive meil. Mõned neist äratasid tähelepanu vähemalt minu tutvusrinkonnas (vt Viro itsenäiseksi henkisin voimavaroin - Helsingin Sanomat; Raskas taival markinatalouteen - Karjalan Sanomat jt) ning mul oli võimalus vahetult edasi anda omi nägemusi.



Sellisena võtab Helsingi vastu saabujat Eestist
/foto internetist/

.1991. aasta kevadeks oli Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna aineline baas rohkem kui nutune. Seepärast olime väga tänulikud VATT-i teaduritele Seppo Leppänenile ja Erkki Siivonenile, kes oma vastukülaskäigu ajal Tartusse tõid meile kingituseks korraliku raali.


ETLA - Elinkeinoelämän Tutkimuslaitos
/foto internetist/

.Varasemast ajast oli meil Soomega mitmeid sidemeid, mistõttu 1991.aasta kevadel elasin Käpyläs perekond Muukkade juures. Tuula ja Mauri Muukka olid tõelised Eesti sõbrad, kellega mul jätkusid sidemed veel aastaid. Muide Tuula valdas ka eesti keelt.

Sain VATT-ist ja ETLA-st palju erialast kirjandust ning nad saatsid meile omi uuringuid veel hiljemgi. ETLA majandusteadlast Kari Alhot tundsin juba varem tema külaskäikudest Tartusse. Kahjuks praegu tol ajal tekkinuid häid tuttavaid nimeliselt enam ei suudagi meenutada. 1991.aasta sügisel toimusid meil murrangulised muutused, maailm avanes järsult, mistõttu Soome sõbrad jäid kuidagi tagaplaanile. Paraku.

Vambola Raudsepp,
majandusteadlane

Tuesday, May 18, 2010

Püha jõe palve: valu ja lootuse kirjaread


 Gustav Raudsepp (19.06.1882-23.02.1935) sündinud Kärgula mõisapiirkonnas, ristitud Sangaste kirikus 04.07.1882. Käinud vallakoolis, kuid hiljem paistis silma suure iseõppijana. Koduloohuviline. Oli Lustivere talu peremees aastail 1905-1935. Hoidis tutvussidemeid Marie Heibergiga, kuid kirjutas ka ise luuletusi ning rääkis edasi kohalikke pärimusi. Luuletused (Keretü, Püha jõe palve, Rahu helin jt) seonduvad ennekõike kodukihelkonnaga. Elu viimastel aastatel ilmnes meelehaiguse hetki.

OOO

.Gustav Raudsepa hing oli küllastunud leinast ja iga käik Osula Prassimäe/-palu kalmistule tuletas talle meelde ülekohtust möödanikku. Aastaks 1920 oli maetud siia Gustavi kaks venda, õde, isa, ema, naine ja poeg. Pärast kalmistul käiku jalutas ta sageli looduskaunis Harjumäel, Pühajõel ja mõlgutas omi sügisemõtteid, mis hiljem talutare tagakambris kujundati luuleridadeks.
.

Pühajõgi 
(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)
.
Püha jõe palve

Harjumäe võlvilt vette,
Põlvib üks paik nii püha;
Koht kui altari ette,
Üllan ikka ja üha.
.
Sügishelide lembus -
Süda palvele valla;
Kirka kõrguse embus
Üle jõe laskub alla.
.
Igatsus pilvisse viib:
Ülestõus meis kindel.
Mäe kohal valge pilvetiib -
Mu kallis kaitseingel.
.
Taamal Osula kalme -
Kadu kõiki kord köidab.
Juba õhus on talve,
Külm loojang seal loidab.
.
Meist maha jääb mure -
Igavik sinitaevas.
Usk, lootus ei sure,
Ehkki hing veel vaevas.
.
.
Raudsepp'ade hauaplats Osula Prassipalu kalmistul 
(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)
.
Urvaste kirik, Gustav Raudsepp'a kodukirik  
(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)
.
Sügavalt uskliku inimesena oli tal ehk kergem mõista paratamatust ja otsida lohutust piiblitekstidest, kuid hetke ängistust vaevalt see leevendas. Lisaks võiks küsida: milliseid mõtteid mõtles Aino Kallas sellest paigast, siin käimata? Või siiski käis?
.
 Pühajõe vastuhaku mälestuskivi (Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)
.
Paraku Gustavi anne jäi üldsusele avanemata, ent luuletus Püha jõe palve võinuks paikneda nii mitmeski almanahhis. Aga siis oli ju aasta 1921.
.
Vambola Raudsepp
.

Friday, May 14, 2010

Sidemed Moskva Finantsakadeemiaga

.
Teadus, aga ka õppetöö ülikoolides juba oma olemuselt on rahvuste piire ületav, internatsionaalne ja selleks ta ka jääb. Selles on lõputult palju positiivset, millest paraku teadlased ise johtuvalt oma tagasihoidlikkusest räägivad vähe. Aga teadusajaloo tarvis peaks rääkima hoopis rohkem ja põhjalikumalt. Järgnevalt vaid paar sõna Tartu Ülikooli rahanduse kateedri ja Moskva Finantsakadeemia vahelistest sidemetest.

Moskva Finantsakadeemia loeb enda loomisaastaks 1919.aastat. 1946. aastast kandis ta nime Moskva Finantsinstituut, alates 1991.aastast Moskva Finantsakadeemia. Minu otsesed sidemed selle maailmakuulsa kõrgkooliga said alguse 1973.aastal, mil viibisin seal neljakuulisel täiendõppes.

1970/80.ndatel aastatel ettevõtte rahanduse ja investeeringute suunda juhtis kogu N.Liidus majandusdoktor professor, hilisem teeneline teadlane Dmitri Moljakov. D.Moljakovi, aga ka A.Birmani, P.Źevtjaki, N.Sõtchovi jt koostatud õpikute järgi toimus õppetöö ka Tartu Ülikoolis. Õpikute autorid olid hästi kursis inglisekeelse kirjandusega sellel alal ning seepärast tolle aja õppekirjandus oli suhteliselt konkreetne, sisutihe ja mis peamine, suhteliselt poliitikavaba.


Moskva Finantsakadeemia peahoone (2010)
/Foto internetist/

Minu tihedamad/otsesed sidemed professor Dmitri Moljakoviga kestsid üle kümne aasta, so aastatel 1973 - 1983, mil kaitsesin St Peterburis oma doktoriväitekirja. Praegu võin ütelda, et tegu oli tõeliselt nö vaimse aristokraadiga, keda huvitasid ühtaegu nii metodoloogilised, aga ka rakenduslikud probleemid. Ta suhtus minu poolt uuritavasse temaatikasse väga suure tähelepanu ja lugupidamisega.

Professor Dmitri Moljakovi eestvedamisel korraldati mitmeid üleliidulisi rahanduse ala kateedrijuhatajate kokkutulekuid ja seminare Moskvas, mis olid isiklike sidemete ja kogemuste vahetamiseks väga tähtsad.
.
Vasakult Vambola Raudsepp, Raimund Hagelberg ja Mart Sõrg aastal 1997.
/Foto Vambola Raudsepe erakogust/
.
Kuna Tartu Ülikoolis (R.Hagelberg, V.Raudsepp, A.Susi) olime teinud tõsiseid edusamme ettevõtte rahanduse juhtimissüsteemide loomiseks, sh paljuvariandiliste plaaniarvutluste sooritamise alal, siis oli meil, mida ka üleliiduliselt pakkuda.


Rahandusala kateedrijuhatajate kokkutulek Moskvas (1986) /vr*/

Hiljem esinesin mitmel rahvusvahelisel teaduskonverentsil nii Moskva Finantsinstituudis, aga ka Moskva Ülikoolis. Võib ütelda, et uuritav probleemistik on aktuaalne ka nüüdisajal.

Tänane Moskva Finantsakadeemia on maailmas tunnustatud modernne kõrgkool oma paljude teadussidemetega üle maailma, kuid ettevõtte rahanduse ja finantsjuhtimise alal võib märgata neid häid traditsioone, millele pani aluse tõeline vaimne aristokraat professor Dmitri Moljakov.

Vambola Raudsepp,
 prof emer, Tartu Ülikool

Wednesday, May 12, 2010

Koostöö Kaasani Finantsmajanduse Instituudiga

.
Teaduslugu jääb suurte ajaloosündmuste varju, sest uuringud oma spetsiifiliste teemadega osutuvad üldsusele arusaamatuiks, vähe huvipakkuvaiks. Teatakse-tuntakse vaid nö uusi suundi rajanuid tippe, olgu need siis Tartu Ülikooli puhul Baer, Struve, Pirogov jpt või Kaasani Ülikooli puhul Lobatchevski, Butlerov jt. Kaasani Finantsmajanduse Instituut loodi Kaasani Ülikooli majandusteaduskonna baasil 1931. aastal.

Tartu Ülikooli ja Kaasani Finantsmajanduse Instituudi majandus-/rahandusteadlaste vaheline koostöö tekkis 1970.ndate keskpaiku, kusjuures meid sidus algul ühine uurimisteema aastail 1976 - 1980, so ettevõtte rahanduse juhtimissüsteemide loomine ja praktiline rakendamine. Olin tol ajal selle teema teaduslikuks juhendajaks.
.
Ühiseid uurimistöö tulemusi avaldasime nii kõrgkoolidevahelises kogumikes ja TÜ toimetistes, aga samuti kandsime neid ette seminaridel ja rahvusvahelistel konverentsidel.


Kaasani Finantsmajanduse Instituut
/Foto internetist/
.
Üliõpilaste teadustööde raames TÜ rahanduse eriala üliõpilased viibisid mitmel korral Kaasanis ja Kaasani üliõpilased meil Tartus. Tänu nö modernsele uurimissuunale pälvisid meie üliõpilased mitmetel konkurssidel, sh üleliidulistel suurt tähelepanumedalite ja diplomite võitmise näol.
.
1980.ndate algul, mil hakkasin oma doktoriväitekirja lõpetama, käisime (so Vambola Raudsepp, Arno Susi ja Viktor Arhipov) Kaasanis, kus esinesin sealses rahanduse kateedri (kateedrijuhataja professor Leonid Blinov) poolt korraldatud seminaril oma väitekirja teemal.
.

 Uurimisrühma nõupidamisel Raimund Hagelberg, 
Vambola Raudsepp ja Valner Krinal (1980)
.
Kohtumine oli vajalik ja tänuväärne, sest sain asjakohaseid kriitilisi märkusi ja ettepanekuid oma töö kohta. Teisel päeval esinesin oma uurimistöö tulemustega instituudi üliõpilastele ja aspirantidele.


Kaasan oma vaatamisväärtustega
/Foto internetist/
.
Vastuvõtt Kaasanis oli alati väga südamlik, ennekõike tänu prorektor professor Vitali Ivaschkevitschile, kes oli varem paaril korral Tartus käinud. Püüdsime siin vastata eestlase külalislahkusega.

Huvitavad ja suurt vaheldust pakkusid sealsed linnaekskursioonid, aga ka teatrietenduste ja kontsertide külastused. Meeldejääv oli ainukese Tatari teatri ühe etenduse külastus, kus meid võõrustas lausa teatri peanäitejuht ise.


Vambola Raudsepp (2010):
 kahetsusväärselt järsku lõppes meie koostöö Kaasani kolleegidega 1980.ndate lõpus /vr*/
.
Hiljemgi, so peale uurimisteema lõppemist, oli meil veel mitmeid isiklikke kontakte ja külaskäike. Siis aga tuli perestroika aeg ja 1991. aastal Eesti iseseisvus.

Lõpetuseks jääb nentida: kahetsusväärselt järsku meie koostöö ja kontaktid katkesid. Põhjuseks suured muutused ja ümberkorraldused, mis toimusid nii Tartus, kui ka Kaasanis ja ikka ulatuslikuma globaliseerumise ja rahvusvahelise tuntuse suunas.
Vambola Raudsepp

Monday, May 3, 2010

Möödanik kaasaegsete mälestustes

Saatuse rängim karistus:
inimese sundelu nn üleminekuajas
.
Eesti majandusteadlastest on omi memuaare kirja pannud vaid vähesed, kusjuures nendest Tartu Ülikooli majandusteaduskonnaga seotud vaid akadeemikute Uno Mereste ja Raimund Hagelbergi meenutused. Kindlasti tuleb lähiajal nendele veel lisa.

Üksikute isikute (R.Hagelberg, U.Mereste, Ü.Kauer, A.Susi, V.Vensel, V.Raudsepp jt) kaudu TÜ ja Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnad on omavahel väga tihedalt seotud, mistõttu tulebki neid teaduskondi mitmetes meenutustes käsitleda koos. Pildil toodud raamatud kinnitavad öeldut.

Mõned trükised, kus võib leida üht-teist tuntud majandusteadlaste kohta.

Arusaadavalt kõigist Eesti tuntud majandusteadlastest ja nende tegemistest rääkimine osutub võimatuks, mistõttu järgnevalt vaid paar sõna isikutest, kes on seotud õppedistsipliinide Finantsjuhtimine ning Korporatsioonide rahandus ja investeeringud õpetamisega aastatel 1988-2010.

Niisiis, 1980.ndate aastate lõpus tuli TÜ-s üle minna uuetele õppekavadele, kuid see kõik pidi teoks saama vaid õppejõudude endi initsiatiivi varal. Kõigepealt tekkisid tolleaegse rahanduse ja krediidi kateedril sidemed Soome Panga ja Helsingi Kaubanduskõrgkooliga. Ise esinesin külaskäigu ajal Kaubanduskõrgkoolis loenguga rakenduslike rahandusdistsipliinide metodoloogia probleemidest.

Peale selle, tänu tolleaegse rektori professor Arvi Leponiemi isiklikule küllakutsele sain tutvuda sealse kõrgkooli õppekorraldusega, samas oli võimalus soetada uusimat soome- ja inglisekeelset erialakirjandust. Ettevõtete rahanduse ja investeeringute probleemidega tegeles seal siis professor Eero Arto. Ta oli nö tugevalt rakendusliku suuna esindaja.

Professor Arvi Leponiemi (1926-2002) Helsingi Kaubanduskõrgkooli endine rektor
.
Pidime tegutsema kiiresti. 1989.aasta aprillis olime professor Mart Sõrgiga juba külalisteks Àbo Akademi professoril Lars Hasselil. Loenguteemaks oli hetkeolukord tolleaegses Eesti majanduses.


Professor Lars Hassel Turus (2009)
.
Professor Lars Hasseliga tekkis meil hiljem juba pikemaajaline koostöö. Ta saatis pidevalt meile uusimaid uurimusi, aga ka õppekirjandust. Hiljem, 2006.aastal oponeeris ta meie doktorandi Priit Sanderi väitekirja.
Nendel aastatel hakkasime sügavamalt huvituma rahandustöö rakenduslikest probleemidest Soomes ja nii tekkisid asjakohased sidemed Soome Ettevõtluskooliga Kauhavas. Seda ettevõtluskooli peeti üheks parimaks Soomes. Hiljem olime seal ka mitmel korral lektoriks õppingutest osavõtjatele.

Rektoriks oli siis Ylermi Försti ning prorektoriteks Pekka Nieminen ja endine kaitseminister Veikko Pihlajamäki. Õhutasin viimast memuaare kirjutama ning lõpuks temalt ilmuski mitu raamatut.


Soome Ettevõtluskool Kauhavas

Aastatega sidemete geograafia laienes, sh ka USA-sse. 1993.aastal Bentley kolledzhis oli võimalus väga põhjalikult tutvuda sealse õppemetoodilise tööga ning kasutatava õppekirjandusega. Head suhted tekkisid professor George Hachey´ga, kellelt sain ka edaspidi väga huvitavaid rahandusalaseid uurimusi.

Professor George Hachey (vasakul) ja Vambola Raudsepp USAs, Bentley kolledzhis (1993)
.
Eriti tänuväärne seik. 1993.aastal professor George Hachey osales ärirahanduse ja investeeringute õppekavade kaasajastamisel/kujundamisel Tartu Ülikoolis ning pidas samal ajal ka ise üliõpilastele erialaloenguid.

1990.ndate aastate aineline baas ettevõtete rahanduse ja investeeringute õpetamiseks oli rohkem kui nutune. Samas aga olime tänulikud Soome majandusteadlastele, kes annetustena kinkisid meiel üht-teist kaasaegset, eriti asja ette läks uus arvuti (Soome majandusuuringute keskuselt).

Tegime meeleheitlikke pingutusi: peaaegu igal aastal ilmus erialast õppekirjandust/-materjale mitme kirjastuse väljaandes. Neid üllitisi kogunes ainuüksi minul endal ligikaudu kümmekond. See hõlbustas tunduvalt õppetöö korraldamist. Kuna tolle ja Äripäev avaldas materjale nö teemal mis on mis, siis seda ajalehte kasutasid tudengid lausa õppematerjalina. Lõin ka ise agaralt nende ajalehematerjalide koostamisele kaasa.

Ja veel. Minu koostatud õppe-/loengumaterjale kasutati paljundatult üksikute lektorite poolt erinevate kursuste läbiviimisel Eestis väga laialt ja ma ei teinud sellest mingit probleemi. Veel enam. Kui pidasin Tallinnas, Tartus ja mujalgi finantsjuhtimise alaseid loenguid, siis lubasin oma loenguid kuulajatel lindistada. Kõik minu loengumaterjalid, isegi käsikirjalised olid igale õppurile kättesaadavad. Sõnaga, kümne aasta jooksul, so aastaks 1999 olid kõik teemad paljukordselt läbi arutatud/sõelutud, mistõttu mulle tuli täieliku shokina, kui nendesamade minu materjalide mõni kasutaja tuli välja kaebekirjaga. Ju siis alma mater kui toitev ema peab paljugi mõnele oma lapsele andestama.

Üleminekuaja probleemiks sai õppejõudude juurdekasv erialal. Kuna majanduspraktikas palgad olid kordi kõrgemad kui seda ülikoolis, siis enamus perspektiivikaid noori lahkus ülikoolist küll ettevõtetesse, pankadesse ja mujale.

Siiski oli ka neid, kes jäid. Nö loteriivõiduks pean Priit Sanderi jäämist tööle teaduskonda. Momendil on ta üks tuntumaid õppejõude/rahandusteadlasi Eestis ja välaspoolgi.

Dotsent Priit Sander (2010)
Kaia Kask leidis end Kinnisvara rahanduse probleemideringis, kaitses selles valdkonnas oma väitekirja Rootsis.


Sekretär Sirje Saarmann (vasakul), assistent Mark Kantshukov ja lektor Kaia Kask (2010)
.
Meie oma lõpetajatest on praegu selle valdkonnaga aktiivselt tegev Mark Kantshukov, keda hetkel peetakse üheks perspektiivikamaks noorõppejõuks.

Tänasele internetiajastu lugejale jäävad paljud tolle aja probleemid arusaamatuks. On ju nüüd tänu internetile praktiliselt kõik kättesaadav, alates kõikvõimalikest teadusalastest kirjutistest, kuni elava sõnaga loenguteni välja. Samas need materjalid hõlmavad praktiliselt kõiki ettevõtete rahanduse ja investeeringutega seotud põhiteemasid. Vaat, selliste rikkuste sees elatakse tänapäeval!

Kahetsusväärne on aga olukord, kus eesti keel rahandusalase erialakeelena kaotab iga aastaga üha enam oma tähtsust.
.

Emeriitprofessor Vambola Raudsepp (2010)
.
Meenutused e-raamatu kujul (2014)
.
Lõpetuseks peab ütlema, et kirjutamine lähiminevikust on väga raske, sest me pole veel suutnud vajalikul määral tolle aja probleemidest/ülekohtust distantseeruda. Väga paljud, sh ka mina ise tahaks üldse kustutada oma elust selle nn üleminekuaja, kus isetult, aga ka naiivsevõitu püüdsime seista nö Eesti asja eest. Kõik aga kukkus välja hoopis isemoodi, õigemini põhimõttel: ükski altruistlik tegu ei jää karistamata.

Vambola Raudsepp,
majandusteadlane

Üks kevadine mõtisklus: inimene ei taju kiirenevat arengut

Kos nii aja nõnda ruttu lännu;

kos nii lossi, kos nii maja,

kos nii linna jäänu.

Hendrik Adamson


Kas majandusliku mõtlemise kapseldumine edulugudesse põhjustab mõttetuid töö- ja ainelisi kulutusi, sõnaga ebatõhusust? Kui käsitleme Eesti majanduse arengut kasvõi viimase poolteise sajandi vältel, siis vastus oleks pigem: jah! Aga kui vaatame asju kogu maailma mõõtmetes, täpsemalt ajas nö edasi-tagasi kasvõi mõnikümmekond aastat, siis jääb üle vaid nentida: noh, isegi Rooma Klubi mõttekojad suudavad/suutsid anda väga tagasihoidlikke prognoose. Ju siis ühiskonnas on jõud/mõjurid, mida inimene ei suuda hõlvata.

Kui Sangaste mees, minu vaarisa Peeter Raudsepp oma naise Annaga hakkas 1890.ndatel rajama Kärgula mõisapiirkonda Lustivere talu, siis vaevalt ta uskus, et vaid natuke rohkem kui poole sajandi pärast tema ehitatut enam ei ole. Aga algusaastail, so juba kümnekonna aasta järel oli talu heal järjel, so 42,9 ha maad, kõik vajalikud hooned (maja, laut, rehi, tall, ait, saun, puukuur jms), 6 lüpsilehma, 2 tööhobust, lambad, sead, kanad ja peale selle veel mitmesugune vallasvara.

Tühjana, varemeis seisev Lustivere talu 1960.ndatel

Kavatseti osata oma rehepeksumasin ja palju muud, mis talutööd kergendaks. Ega vist saa taluperemehele/-meestele ette heita innovatiivse mõtteviisi puudumist? Ja seda mitte ainult ühes talus, vaid Eestis tervikuna. Innovatiivsus, võib ütelda selle kiirenev areng, aga samas isegi muretus, haaras kogu maailma, sh ka majandust.

Kas taluperemees Peeter Raudsepp vahetult enne oma surma 1905.aastal, oskas ette näha, et ei möödu kümmet aastatki, kui liikuma hakkab sõjavanker ja tema pojal Gustavil tuleb minna hoopis I maailmasõtta? Muidugi mitte. Edasi, paarkümmend aastat talupidamist Eesti Vabariigis ja kohal olidki natsionaliseerijad, saamamehed idast ja läänest. Nüüd kuulusid sundmobilisatsiooni alla Vene sõjaväkke juba Gustavi pojad Olev ja Albert, kusjuures Albert pidi hiljem veetma oma tosin aastat veel Vorkuta sunnitöölaagris.

1960.ndateks aastateks olid Eesti talumajapidamised lõplikult hävitatud, sh ka tänu ulatuslikele maaparandustöödele. Käis agar ülesehitustöö: kõikvõimalikesse kohtadesse rajati silotorne koos loomalautadega, sigalaid, inetuid kortermaju, mille tulemusel Eesti põllumajandus muutus suure N.Liidu sigalaks/karjalaudaks selle sõna kõige halvemas mõttes. Julgesin seda välja ütelda, kuid organites seda ei unustatud.
Vambola Raudsepp: inimene ei taju kiirenevat innovatiivset arengut

Edasi järgnesid lausa ootamatud pöörded. Nimelt: kes oskas ette näha, et haritustaseme järsk tõus N.Liidus, kiirenev innovatiivne areng sõdadeks ettevalmistamise eesmärgil kiirendas selle suurriigi lagunemist/hävingut? Juhtunut ei osanud ette näha isegi maailma tippteadlased, politoloogid, savjetoloogid.

Tänapäeval, paraku väga tagasihoidlikult tunneme muret selle üle, et inimene polegi võimeline tajuma üha kiirenevat innovatiivset arengut. Häbeneme inimmõistuse piiratust? Kitsamates ringkondades räägitakse nn innovatsioonitsüklist, mille keskmine kestus on nüüdisajal vaid ca 3,5 aastat, kusjuures isegi eriteadlane pole võimeline kaugemale ette nägema kui vaid paar innovatsioonitsüklit, so kümmekond aastat. Kurb, kuid tõsi.

Niisiis, mis ootab meid ees aastal 2020? Kas teeme taas väheperspektiivikat tööd, so ehitame üles ulmeühiskonda (ikkagi viie rikkama riigi hulka!) nagu see oli 1950/60/80.ndatel aastatel? Näiteid kui palju: mõttetult rajatud hooned/ehitised, tarbetud kaubad/teenused, küsitava väärtusega ümberõpe vms, ja kõik selle nimel, et väljuda momendi majanduskriisist? Või loeme normaalseks nähtuseks 100 000 töötut, kes oma mittemidagi tegemisega võivad meid päästa tuleviku jaoks tarbetutest tegudest?

Vastust loodame saada tuntud-teatud kapseldunud edulugudest, so meelitame välisinvestorid Eestisse, toetame ettevõtlust ja eksporti, ergutame tarbimist, korraldame innovatiivseid kursusi ja ikka samas vaimus edasi. Sõnaga, korduvad head mõtted, ainult et need on ju pärit möödanikust, eelmistest innovatsioonitsüklitest. Mingid jõud/mõjurid jäävad praegugi veel tabamata?

Vambola Raudsepp,

majandusteadlane