Ühe eestikeelse rakendusliku majandusdistsipliini lugu

Koltunud raamatute virnad
vaikivad eesti keeles

.

Aastakümneid on eestlane harinud teadusepõldu, ikka omas meeles ja keeles, kauakestva perspektiiviga, suurejooneliselt. Edendanud emakeelset haridust, sh ülikooliharidust, kirjutanud/trükkinud eestikeelseid raamatuid, ajakirju, ajalehti ning lõpuks andnud välja oma entsüklopeediaid. Olgem realistid, paraku kiiresti muutuv aeg ennetab kõiki tema ponnistusi, mistõttu muutub küsitavaks eestlase taolised ennastsalgavad ettevõtmised. Praegu vaatab meile vastu karm tõsiasi: kas nähtud vaev pole/polnud eestlasest pürgija patriootlik masohhism?

 

Majapidamises vajaminev eestikeelne kokaraamat aastast 1781

Kui eesti kirjakeelt võib mõõta ajas mõne aastasajaga, siis modernset erialakeelt vaid aastakümnetega. Aga edasi? Kes võis uskuda nondel pealesõja aastail, et ainuüksi poole sajandi pärast globaliseeruv maailm lihtsalt sõidab meist üle ja enamuse uue sirguva noorte soov on saada inglisekeelseks maailmakodanikuks. Johtub see tänapäeva noorte praktilistest vajadustest või on väärtusi, mis jäävad vanemale põlvkonnale tabamata?

Rakenduslikud majandusdistsipliinid eesti keeles

Pealesõja aastad olid murrangulised. Raske oli olukord Eesti ülikoolide majandusõppes, mil tuli üle minna uuele nö sotsialistliku majanduse mõistetele, terminoloogiale ja omapärasele keelele. Vaatamata raskustele, majandusspetsialistide ettevalmistamine algas kohe eesti keeles nii Tallinna Tehnikaülikoolis (tol ajal Tallinna Polütehniline Instituut) ning seejärel Tartu Ülikoolis taasavatud majanduserialadel.

Võib ju arutleda: korraldada emakeelset ülikooliõpet sõdades ja küüditamistes laastatud väikeriigis, kas see iseeneses polnud meeletus? Ainelist baasi õppe korraldamiseks ju polnud, välja arvatud laud, tool, tahvel ja kriit. Õnneks mitte kordagi ei kerkinud kahtlusi, kas tuleme toime. Tuldi. Vaat selline oli tolle aja eestlase tahteavaldus!

Et eestikeelne õppetöö võiks laabuda Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas, selleks andis oma panuse kateedrijuhataja akadeemik Johan Vaabel. Tal tuli astuda esimesi tõhusaid samme. Tol ajal, mil mina õppisin seal, nõudis akadeemik Vaabel korralikke eestikeelseid konspekte, aga ka uurimustöid nii õppejõududelt, kui ka üliõpilastelt. Tulemuseks oli see, et teaduskonnas hakati üsna kiiresti kasutama, aga ka suhtlema korrektses majandusalases erialakeeles.

Akadeemik Johan Vaabel (Foto internetist)

Edaspidi tehti panus perspektiivikatele noortele lõpetajatele. Akadeemik Vaabel pidas väga oluliseks seda, et õppejõud omandaks teaduskraadi ja oleks tuntud väljaspool oma ülikooli. See nõue toimis.

Teadusdoktoritest professoriteks ja akadeemikuteks

Johan Vaabeli väljapaistvamaks õpilaseks tuleb pidada teadusdoktorit, hilisemat akadeemikut Raimund Hagelbergi. Ta kaitses doktoriväitekirja põllumajandusettevõtete töö alalt ning avaldas hiljem samal teemal eestikeelse monograafia. Kõnesolev monograafia on kirjutatud väga heas erialakeeles ning leidis tol ajal laialdast kasutamist nii majanduspraktikas, aga ka õppetöös.

                               Akadeemik Raimund Hagelberg (Foto internetist)

Minu uurimis- ja õpetamisvaldkonnaks kujunes aastakümneteks ettevõtte rahandus ja investeeringud (Corporate finance and investment), mis oma olemuselt integreerib kõik rakenduslikud majandusdistsipiliinid, alates näiteks, majandusarvestusest ning lõpetades statistika ja õigusalaste distsipliinidega. Sellest johtuvalt pidin olema kursis kõigega, mida tehti minu uurimisvaldkonnaga piirnevates distsipliinides/eriteadusharudes. Veel enam. Tuli kanda hoolt oma eriala eestikeelse arengu eest, sh eriti mitmesuguste emakeelsete publikatsioonide väljaandmise varal.

Alates 1960.ndatest aastatest ilmus rahanduse ja krediidi kateedri õppejõududelt palju eestikeelseid väljaandeid, rohkesti õppevahendeid, sh ettevõtete rahanduse ja investeeringute alalt. Autoriteks Ülo Kauer, Vambola Raudsepp, Arno Susi jt.

Ühest vähemkäsitletud seigast. Tolleaegse õppejõu töö oli isesugune, sest rakenduslike majandusdistsipliinide puhul tulid üldlevinenud nö üleliidulised teemakäsitlused muuta poliitikavabaks ja anda nendele konkreetne, kasutamiskõlblik sisu. Selleks õppejõud ise formaliseeris ja modelleeris väga erinevaid praktilisi seoseid ning lõpuks andis nendele tõelise rakendusliku sisu. Kõik see nõudis õppejõududelt väga suur töö- ja ajakulu.

Akadeemik Uno Mereste (vasakult teine) kolleegide keskel

Nendel aastatel majandusalase eesti kirjakeele, eriti terminoloogia oli võtnud oma südameasjaks Uno Mereste. Tema haare oli väga lai, ta oli kodus alates majandusstatistikast, -analüüsist kuni majandusgeograafiani välja. Terminoloogia, erialakeele ja hiljem teaduse metodoloogia probleemidest rääkidas ta teaduskonverentsidel ja mitmetel muudel esinemistel.

Siiski sõjajärgsetel aastatel päris tühjale kohale kõike ei rajatud. Osalist kasutamist leidis akadeemik Arnold Humala poolt loodud eestikeelne majandusalane terminoloogia, ehkki see käsitles ennekõike vaid finantsmatemaatikat. Eesti Vabariigis kasutusel olnud majandusalane kirjandus polnud üldjuhul kättesaadav tolle aja õppejõududele. Välisriikidest majandusalase kirjanduse hankimine oli seotud suurte raskustega, ennekõike ideoloogilistel põhjustel.

Meeletu ettevõtmine: patriootlik masohhism?

Kui kirjutatakse raamat, eriti aga õpik üliõpilastele, millel on miljoneid, sageli isegi kümneid miljoneid kasutajaid, siis tehtud töö ja autori pingutused on mõistetavad, arusaadavad. Raamatu/õpiku autori töö on leidnud igati tunnustust ja tasustamist.

Valik ettevõtete rahanduse ja investeeringute alast eestikeelset kirjandust

Kuidas aga hinnata aastakümneid tagasi Eesti ülikoolide õppejõudude tol ajal tehtud altruistlikke pingutusi, mil oli juba tõsiseid märke sellest, et eesti keel teaduskeelena on/jääb väheperspektiivikaks? Pealegi väljaantud raamatu kasutajate ring piirdus vaid mõne sajaga, harva tuhandega. Õppetööd võinuks/saanuks korraldada mõne suure keele (to ajal vene keele) varal, mida bürokraatias mõnikord soovitati.

Aga praegu. Eesti rahvastik vananeb lootusetult, mistõttu eesti keelt rääkivate õppurite, eriti üliõpilaste arv väheneb aasta-aastast. Tänu internetile on inglisekeelne erialakirjandus ja isegi suusõnaliselt esitatud loengud kättesaadavad igale õppurile. Globaliseerumise tingimustes Eesti majandus sügavuti integreerub teiste maade majandustega, mis tõstab veelgi inglise keele tähtsust. Ja milleks veel eestikeelne kirjandus? Argumendid räägivad ise enda eest.

Omaette arutlusteemaks võib olla see, kuivõrd viljakaks osutub tulevase teadlase mõttetöös eesti keel tänu oma eripärale, võrreldes teiste suurte keeltega. Väidetakse, et mitmekeelsus võimaldab näha ühe ja sama probleemi väga erinevaid aspekte, mis tuleb teadlasele kahtlemata kasuks. Aga kas mitmekeelsusel on veel nö lisaväärtus majanduspraktikas töötavale inimesele? Ju seegi jääb küsitavaks. Siiski finantsjuhtimise alase õppekirjanduse väljaandmine jätkub, TÜ-s oma panuse andnud Priit Sander, Margus Kõomägi jt.  

Uno Mereste koostatud modernne eestikeelne majandusleksikon

Tehtub töö omab kaalu. Akadeemik Uno Mereste elutöö päädis modernse eestikeelse majandusleksikoni üllitamisega, mille sarnast pole isegi meie lähinaabritel soomlastel ja lätlastel. Kõnesolev kaheosaline leksikon sisaldab palju uusi eestikeelseid majandusalaseid termineid, mis välistaksid võõrapäraste anglotsismide kasutamise meie majanduspraktikas.

Aga võta näpust. Isegi väga suurele osale Eesti majanduspraktikas töötavatele finantsistidele on see raamat tundmatu.

Ju siis praktikutel on kergem suhelda rahvusvahelise sõnavara/terminoloogia varal ja oma, eestikeelse suhtluse sunduslik pealesurumine vist kurjast? Seda ühelt poolt Aga teisalt: kas veel leidubki nende üllitiste kasutajaid praegu ja tulevikus? Kas jäävadki need tööd raamaturiiulitele koltuma kasutajate puudumise tõttu? Ehk on probleem hoopis selles, et oleme väikerahvana enda vaimset potentsiaali tublisti üle hinnanud ja nüüdne kukkumine kujunes väga valuliseks?

Ja veel. Eestis korraldatud majandusalastel teaduskonverentsidel ei kuule me juba ammu eesti keelt. Ehkki mujal, näiteks Leedus, isegi rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse leedu keelt, kusjuures teesid on esitatud inglisse keeles. Kas pole probleemid hoopis kuskil mujal, mida me siin käsitleda ei suuda?

Lõpetuseks jääb üle vaid resümeerida: kas eesti keeles kirjutatud rakendusliku majandusteadusliku sisuga raamatud jäävadki koormama meie raamatukogusid, et neid võiks hiljem uurida vaid (majandus)ajaloost huvitatud inimesed? Või taipab keegi esitada see meie ülikoolide õppejõudude poolt tehtud töö väikerahva vajadusteks kui ainulaadne (so eestikeelse teaduskirjanduse loomine/väljaandmine) Guinessi rekorditeraamatusse?

Vambola Raudsepp