.
Majandusraskustest väljatulemise graafikuid prognoositakse mitmesuguseid, olgu need siis U, V, W, vms kujuga. Pakutud arengustsenaariumid võivad nüüdisajal juhtuda, aga võivad ka mitte. Ka majandusajaloost võib leida väga erinevaid näiteid. Eelnevast johtub vaid üks küsimus: miks analüüsides rõhuasetus on tehtud vaid majanduspoliitiliste meetmete põhjalikule käsitlusele, kuid vähem uuritakse seda, milliste tegurite koosmõjul ikkagi kriisist välja tuldi? Aga neid tegureid on ootamatult palju.
+(2).jpg)
Vambola Raudsepp: majandusraskustest väljutakse paljude mõjurite koosmõjul
Jätame teadlikult majanduspoliitilised meetmed kõrvale, olgu tagasivaatena vaid paar tegurite rühma, so tehnilised uuendused ning inimeste eluhoiakud ja mõtlemise kvaliteet.
Esiteks, tehnilised uuendused. 1929-1933. aastate suurte majandusvapustuste ja sellele järgnevasse aega kuuluvad: elektrontelevisiooni teke (1929), sünteesmaterjalide kasutuselevõtt (1929-1940) tuumareaktori käikulaskmine (1942), esimese elektronarvuti valmistamine (1945), transistori leiutamine (1947). Aga selle kõigega kaasnesid uued töökohad, uued kvalifikatsiooninõuded ning lõpuks uus kaup. Tõdeme, möödanik ei tule tagasi, mis tänendab, et ei saa kunagi jätkata sealt ja samas vaimus, so vanadel töökohtadel sama kvalifikatsiooniga ja sama kauba valmistamisega, kust langus/majanduskriis algas. Koos tehniliste uuendustega tekib uus nõudlus ja pakkumine.
Maailm tormab edasi kiirenevas tempos, nö innovatsioonitsükkel lüheneb, mis tähendab, et seisakust väljuv majanduslik tõus algab üha uuenenud tasemelt. Rohkeid pöördelisi uuendusi tekib igas valdkonnas ja igapäevaelu pakub neid küllaga. Vaid paar ootust. Üheks kauaoodatud, ennekõike säästlikuks sõidukiks saab näiteks, elektriauto, mis vabastaks maailma maad naftamonopolide manipulatsioonidest. Pealegi unistame kvaliteetsest autost, mis teenib oma eluea ilma nn riigi poolt korraldatud/nõutud tehnilise ülevaatuseta. Ega me praegu julge väita, et tänapäeva autode tehniline ülevaatus on autotootjate madala kvaliteediga insenerimõtte riigipoolne nuumamine/rahastamine. Tarbijakaitse aspektist nn sõidukite tehnilised ülevaatused peaksid olema täiesti lubamatud ettevõtmised. Nüüd teisest valdkonnast. Ehk juhtub midagi ennenägematut toiduainete tootmises/pakkumises, mis lühikese ajaga leevendab üksikutes piirkondades valitsevat näljahäda. Eriti aktuaalne ootus.
Teiseks, väärtused, hoiakud ja mõtlemise kvaliteet. Lõputud teemad, kuid majandusraskused ei jäta neidki puudutamata. Ma ei mõista lõpuni, mida mõtles Einar Laigna ütlusega: “Eesti ühiskond on päästetav, kui inimesele kui sotsiaalsele olendile antakse massimeedia abil teised väärtused...”. Ehk võib laiendada seda mõtet kõigile kriisis vaevlevatele maadele?
Luban endale väita, et minu tähelepanekute kohaselt raskustest väljuvate maade jaoks väärtuseks number üks on inimeste/elanikkonna vaimsus. Kas mäletate, kui kõrgelt hindas pealesõja aastatel eestlane haridust? Ja õieti tegid. Või kui vaadata oma ajaloos kaugemale tagasi, siis Eestis lõppesid näljahädad siis, kui iga talulaps oli saanud oma külakooli hariduse, ennekõike lugemis-ja arvutamisoskuse. Sajandid möödusid. Tänapäev vajab kvalifitseerituid töötegijaid, vaimselt väga rikkaid, kes on suutelised genereerima/rakendama kvaliteetseid ideid.
Edasi, lihtne tõde: õnnelikud on vaid need inimesed, kellele vaimsus muutub eluviisiks. Usun, et kriisijärgsetel aastatel muutub inimese vaimsus üha olulisemaks väärtuseks ka massimeedias. Üldistav paradoks: kriisist väljunud inimene on targem, ratsionaalsem, kui seda kriisi sisenenuna ta oli. Ka see on suur väärtus.
Ja lõpetuseks. Paljude maade arengud näitavad, et lähiminevikule omased rängad majanduslikud vapustused võivad sellisel, traditsioonilisel kujul jäädagi ajalukku. Ennustan paljudele maadele isegi nö sumbuva võnkumise taolist majandusarengut. Põhjuseks üleilmastumine kõigi oma probleemidega, sh üha tugevnevad kõikvõimalikud seosed riikide vahel. Pealegi oma positiivse osa edasisele stabiilsusele annavad erinevate maade/rahvaste ühised väärtused, hoiakud, mis hakkavad juhtima läbi (majandus)poliitika ka nende maade reaalset majandust.
Esiteks, tehnilised uuendused. 1929-1933. aastate suurte majandusvapustuste ja sellele järgnevasse aega kuuluvad: elektrontelevisiooni teke (1929), sünteesmaterjalide kasutuselevõtt (1929-1940) tuumareaktori käikulaskmine (1942), esimese elektronarvuti valmistamine (1945), transistori leiutamine (1947). Aga selle kõigega kaasnesid uued töökohad, uued kvalifikatsiooninõuded ning lõpuks uus kaup. Tõdeme, möödanik ei tule tagasi, mis tänendab, et ei saa kunagi jätkata sealt ja samas vaimus, so vanadel töökohtadel sama kvalifikatsiooniga ja sama kauba valmistamisega, kust langus/majanduskriis algas. Koos tehniliste uuendustega tekib uus nõudlus ja pakkumine.
Maailm tormab edasi kiirenevas tempos, nö innovatsioonitsükkel lüheneb, mis tähendab, et seisakust väljuv majanduslik tõus algab üha uuenenud tasemelt. Rohkeid pöördelisi uuendusi tekib igas valdkonnas ja igapäevaelu pakub neid küllaga. Vaid paar ootust. Üheks kauaoodatud, ennekõike säästlikuks sõidukiks saab näiteks, elektriauto, mis vabastaks maailma maad naftamonopolide manipulatsioonidest. Pealegi unistame kvaliteetsest autost, mis teenib oma eluea ilma nn riigi poolt korraldatud/nõutud tehnilise ülevaatuseta. Ega me praegu julge väita, et tänapäeva autode tehniline ülevaatus on autotootjate madala kvaliteediga insenerimõtte riigipoolne nuumamine/rahastamine. Tarbijakaitse aspektist nn sõidukite tehnilised ülevaatused peaksid olema täiesti lubamatud ettevõtmised. Nüüd teisest valdkonnast. Ehk juhtub midagi ennenägematut toiduainete tootmises/pakkumises, mis lühikese ajaga leevendab üksikutes piirkondades valitsevat näljahäda. Eriti aktuaalne ootus.
Teiseks, väärtused, hoiakud ja mõtlemise kvaliteet. Lõputud teemad, kuid majandusraskused ei jäta neidki puudutamata. Ma ei mõista lõpuni, mida mõtles Einar Laigna ütlusega: “Eesti ühiskond on päästetav, kui inimesele kui sotsiaalsele olendile antakse massimeedia abil teised väärtused...”. Ehk võib laiendada seda mõtet kõigile kriisis vaevlevatele maadele?
Luban endale väita, et minu tähelepanekute kohaselt raskustest väljuvate maade jaoks väärtuseks number üks on inimeste/elanikkonna vaimsus. Kas mäletate, kui kõrgelt hindas pealesõja aastatel eestlane haridust? Ja õieti tegid. Või kui vaadata oma ajaloos kaugemale tagasi, siis Eestis lõppesid näljahädad siis, kui iga talulaps oli saanud oma külakooli hariduse, ennekõike lugemis-ja arvutamisoskuse. Sajandid möödusid. Tänapäev vajab kvalifitseerituid töötegijaid, vaimselt väga rikkaid, kes on suutelised genereerima/rakendama kvaliteetseid ideid.
Edasi, lihtne tõde: õnnelikud on vaid need inimesed, kellele vaimsus muutub eluviisiks. Usun, et kriisijärgsetel aastatel muutub inimese vaimsus üha olulisemaks väärtuseks ka massimeedias. Üldistav paradoks: kriisist väljunud inimene on targem, ratsionaalsem, kui seda kriisi sisenenuna ta oli. Ka see on suur väärtus.
Ja lõpetuseks. Paljude maade arengud näitavad, et lähiminevikule omased rängad majanduslikud vapustused võivad sellisel, traditsioonilisel kujul jäädagi ajalukku. Ennustan paljudele maadele isegi nö sumbuva võnkumise taolist majandusarengut. Põhjuseks üleilmastumine kõigi oma probleemidega, sh üha tugevnevad kõikvõimalikud seosed riikide vahel. Pealegi oma positiivse osa edasisele stabiilsusele annavad erinevate maade/rahvaste ühised väärtused, hoiakud, mis hakkavad juhtima läbi (majandus)poliitika ka nende maade reaalset majandust.
Vambola Raudsepp,majandusteadlane
No comments:
Post a Comment