Tuesday, April 13, 2010

Doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogus St Peterburis

Õnnelikud inimesed, kelle vaimne
rikkus muutub eluviisiks

Osalemine maailmas ühe tuntuma majandus-rahandusülikooli doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu töös, tähendab olla kursis hetke kõige uusimate uuringutega antud valdkonnas. Lisaks veel väitlemise pidulik õhkkond ning palju uusi tutvusi ja isiklikke kontakte väljapaistvate teadlaste, kolleegidega.


Vaade sillalt Peterburi majandus-rahandusülikoolile /Foto internetist/

St Peterburi Riikliku Majanduse ja Rahanduse Ülikooliga (tol ajal Leningradi Finantsmajanduse Instituudiga) tekkis mul tihedam side alates aastast 1981, mil mind võeti selle õppeasutuse juurde mittestatsionaarseks doktorandiks, oma väitekirja lõpetama. Minuga vahetult tegelesid prof Pjotr Źevtjak ja prof Viktor Kolesnikov. Väitekiri valmis lõplikult 1983.aasta talvel ning mõni kuu hiljem suunati töö ka kaitsmisele. Kaitsesin oma väitekirja kevade lõpupäevil ning Kõrgem Attestatsioonikomisjon (VAK, asus Moskvas) kinnitas mind majandusdoktoriks 1984.aasta kevadel.


Ettevõtte rahanduse ja investeeringute ala juhtivad teadlased prof Dmitri Moljakov ja prof Pjotr Źevtjak

Tol ajal doktoritöö oli kraaditaotleja sügav, ulatuslik iseseisev töö, mis pidi näitama teadustöötaja küpsust, mistõttu ametlikku juhendajat polnud ette nähtud. Nii oli kirjas ka VAK-i poolt väljaantud materjalides.

Oponeerisid minu väitekirja prof D.Moljakov (Moskvast), prof P.Źevtjak (Peterburist) ning prof V.Aźusilis (Vilniusest) ning nn juhtivaks ülikooliks minu töö alal oli Vilniuse Ülikool. Minu poolt esitatud rakendusrahandusdistsipliinide sisestruktuuri uudne käsitlus ja selle sidumine praktika vajadustega oli tol ajal uus suund ettevõtete rahanduse ja investeeringute alal. Seda rõhutasid ka oponendid.

Muide, tänu prof D.Moljakovi vahendusele sain tuttavaks hilisema N.Liidu peaministri majandusdoktori Valentin Pavloviga, kes jättis minule erudeeritud teadlase mulje. Teistes teadlastes hindas ta originaalsust ja laiahaardelisust.

Kohe peale majandusdoktori kraadi omistamist (1984) kutsuti mind ametlikuks oponendiks mitmetesse doktori- ja kandidaaditööde kaitsmisnõukogudesse. Aastatel 1986 - 1990 olin doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu ametlik liige Peterburi majandus-rahandusülikoolis.


Doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu liikmena St Peterburis aastal 1986 /vr*/

Nõukogu istungeid toimus siis sageli, mistõttu iga paari-kolme nädala tagant tuli Peterburisse sõit ette võtta. Tol ajal tähtis oli see, et mitmed meie kraaditaotlejad (L.Vood, N.Ivanova, T.Sokk, L.Shorikova, M.Hanson) said kaitsta oma kandidaaditöö selles nõukogus. Eriti hea meel on selle üle, et võisin olla toeks Mart Sõrgile tema doktoriväitekirja kaitsmisel Peterburis.

Doktorinõukogu istungid olid pidulikud, kuid samas väga huvitavate väitlustega. Asi selles, et kaitsmisele pääsemine oli väga raske, kuna nn eelkaitsmistel töö valmiks tunnistamine ja kaitsmisele suunamine oli tõeline Kolgata tee. Mõnikord võttis see isegi aastaid.

Kui aga sündis uus teadusdoktor, siis oli see sündmuseks, mis sai kohe teatavaks üle N.Liidu. Oli ju nõue, et doktoriväitekiri loob ühe uue suuna oma teadusharus, mistõttu see ei saanud jääda märkamatuks isegi meie välisnaaberriikides.

1986.aastal tundsin peaaegu kõiki N.Liidu juhtivaid rahandusteadlasi, samas sidemeid oli veel Soome ja Tsehhi majandusteadlastega. Juba tol ajal kitsamas ringis arutati N.Liidu üleminekuvajadust turusuhetele, kuid seda nähti ette kompartei juhtimisel. Praegu võib ütelda, et arutati nö Hiina arengutee võimalusi.

Et asi võtab äraarvamata pöörde, seda hakati aimama siis, kui Eestis hakati taotlema majanduslikku iseseisvust valitsuse tasemel, so IME programmiga. Peterburi edumeesed kolleegid mõistsid Balti riikide iseseisvuspüüdlusi, kuid nad olid arvamusel, et ega need väikeriigid ilma Venemaa abita toime tule. Nähti meid ennekõike suure venna ülalpeetavatena.

Edasine tormiline areng üllatas kogu maailma ja 1991. aasta tõi suured muudatused ka Peterburis. Päriselt meie/minu sidemed Peterburiga ei katkenud. Olin varem avaldanud nende teadustööde kogumikus omi artikleid ja mõned kirjutised leidsid avaldamist ka siis, kui Eesti oli juba iseseisev riik.

Andekaid, vaimselt rikkaid inimesi ühendab ennekõike talent, kusjuures keelelised ja rahvuslikud erinevused rikastavad meid kõiki, lõpuks ka teadusharu. Teadlased on õnnelikud inimesed, sest vaimne rikkus on muutunud nende eluviisiks. Nii see on ja jääb igas ühiskonnas ja igal maal.

Vambola Raudsepp,
majandusdoktor

No comments:

Post a Comment