Thursday, February 11, 2010

Kellest põlvneme ja kes on meie lähisugulased?

.
“Mõisnik müüb, vahetab ja kingib
inimesi, kellele tahab.”
Eesti ajaloost

Kellest põlvnen, missugune on minu sugupuu – keerulised küsimused. Õnneks nüüdisaja genealoogia on paljude teadusharude huviorbiidis, mis võimaldab esitada mittetraditsioonilisi küsimusi ja leida ka vastuseid. Et anda arutelule uusi aspekte, võtame abiks mõned arvutlused ja paar piiravat tingimust. Ehkki tulemused on nö hüpoteetilised võib nendest teha ootamatuid/vaieldavaid järeldusi. Aga viimaseid ongi vaja.

Linda kui eestlaste ema
/foto internetist/
.
Lähteandmed. Igal inimesel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat jne, so minnes ajas tagasi otseste eellaste arv kasvab kaks ruudus, kaks kuubis, kaks neljandast astmes jne, seega üldvalem oleks 2 astmes n. Oletame, et oleme huvitunud enda otsesest põlvnemisest alates Põhjasõja järgsetest aastatest. Seega siis võtame teadlikult ligikaudseks eestlaste arvuks peale Põhjasõda 100 000 inimest (täpsem oleks küll 120 000) ja Põhjasõjast tänase päevani ligikaudu kümme inimpõlve ning momendi eestlaste arvuks ligilähedaselt 1 000 000 inimest. Eeltoodu alusel saame teha arvutlused, mis näitavad, kui tugevate, eriti kattuvate sugulussidemetega oleme omavahel seotud.

Piiravad tingimused. Eeldame tinglikult, et Eestis alates Põhjasõjast abiellusid eestlased vaid eestlastega ja said lapsi üksnes omavahel. See on kõige rangem/vaieldavam eeldus, mille tõenäosus ei pruugi olla isegi 50%. Aga siiski. Sugulussidemete tugevust/kattuvust lubab väita asjaolu, et enamus eestlastest elasid sajandeid paiksena oma taludes, külades, valdades või kihelkondades. Nüüd saame alljärgnevalt uurida/arvutada tänapäeva eestlaste omavahelisi sugulusseoseid, mis kujunesid meil kümne inimpõlve jooksul, so Põjasõjast tänapäevani (lähtudes ikkagi vaid ülaltoodud vaieldavast eeldusest).
.
  • Konkreetsed arvutlused oleksid järgmised. Kaks astmes kümme on 1 024, so võtame ümmardatult 1 000, mis tähendab, et kui tänane eestlane läheks/liiguks ajas tagasi oma juurteni, täpsemalt Põhjasõjani, siis oleks tal otseseid eellasi isa-ema liinis üle tuhande. Teisisõnu. Nendele tolle aja 100 000 inimesele tekkisid järglased kümne inimpõlve jooksul nii, et iga tänapäeva eestlane näeb neis sajas tuhandes üle tuhande oma otsese eellase. Aga kui meid on momendil miljon, siis tekib ju miljard (1 000 000 x 1 000) hüpoteetilist sugulussidet. Muidugi on see arv hüpoteetiline, sest need pole ju üksikult eraldiseisvad seosed, vaid väga suures osas, isegi enamuses üksteisega kattuvad. Millises ulatuses nad kattuvad, seda saab ehk mingi tõenäosusega määrata, kuid see oleks väga erinev paikkonniti.
Sugulussidemete kattuvust võimendavad/suurendavad veel õed-vennad, tädid-onud jne, millel me üldse ei peatu, sest antud juhul huvitab meid otseste järglaste sugulusliin. Kõrvalhüppeks niipalju, et paar sajandit tagasi. näiteks Inglismaal olid tädide-onude laste omavahelised abielud levinenud. Võib väita, et nii oli see ka Eestis, ehkki otseseid uuringuid just pole.

Sangaste Mäeküla noored 1920.ndate alguses

Kas siit johtub karm järeldus: eestlane ei tohiks enam üldse eestlasega abielluda, so et vältida verepilastust. Nii hull see asi ei ole, sest tänapäeva eestlased on teiste rahvustega tugevalt segunenud, olgu need siis lätlased, sakslased, venelased või hoopis eksootilisemad rahvused. 18.-19. sajandil toimunut võib pidada isegi rahvastiku plahvatuslikuks kasvuks Eestis, kus oma nö stimuleeriv roll oli siia tulnud uutel asukatel.

Ja veel. Kui vaadata üksnes Lõuna-Eestit, siis Liivimaa kubermangu pealinnaks sajanditeks oli Riia ning Eesti-Läti lõplik piir tekkis alles 1920.ndatel aastatel. Teisele poole piiri, so Lätimaale jäi tol ajal kümneid tuhandeid etnilisi eestlasi. Seega meie eellaste seas (paljud tulid hiljem Eestisse) on ennekõike palju lätlasi, sakslasi, venelasi, aga ka soomlasi, rootslasi, poolakaid jt. Omaette raskesti uuritava liini moodustavad vallaslapsed, kellede otseste sugulusliinide uurimiseks napib andmestikku.



Lõpetuseks. Arutelud jäävad lõpetamata, sest asi läheb väga keeruliseks ja vastuoluliseks. Suure näljahäda ja Põhjasõja järgset aega võib iseloomustada kui demograafilist kataklüsmi, so tühjad talud, söötis maad, ühest kohast teise põgenevad talupojad. Eestlaste ja eestluse järjepidavust/suutlikkust võis pidada tol ajal kriitiliseks. Praegu aga on meil oma maa, kõrge kultuuriga ja haritud rahvaga riik, mida peame väga hoidma. Peame üksteisest hoolima ja üksteist kalliks pidama. Ehk aitab sellele kaasa teadmine meie ühisest minevikust ja tihedalt põimunud sugujuurtest.

Vambola Raudsepp,
majandusteadlane

No comments:

Post a Comment