Finants- ja investeeringuarvutlused ettevõttes

.

Vambola Raudsepp

kateedrijuhatajana aastal 1988.

.

Finantsjuht majanduspraktikas püstitab sageli küsimuse: missugused on need finants- ja investeeringuarvutlused, mis tagaksid tema tööülesannete tõhusa täitmise? Tegemist on ennekõike kompleksarvutlustega, mille üksikuid tahke mitmed majandusteoreetikud on uurinud nö erineva sügavusastmega. Üheks sügavamalt läbiuuritud valdkonnaks on kompleksanalüüs (vt ka Uno Mereste, Majandusleksikon I, lk. 403), kuid ka nende kompleksarvutluste paljud tahud vajavad veel avamist. Samas aga peame tõdema, et uuringud finants- ja investeeringuarvutluste erinevates valdkondades arenevad väga kiiresti, mistõttu saame rääkida vaid saavutuste hetkeseisust. Alljärgnevalt esitame meie lähenemisviisi kokkusurutult plokkskeemi kujul (vt joonis).

(Suurema joonise nägemiseks kliki joonise peal)

Esimene plokk: Suhtarvuanalüüs (seisundi fikseerimine)

Ettevõtte analüüsimise levinenumad meetodid on vertikaal- ja horisontaalanalüüs ning suhtarvuanalüüs. Tehniliselt nende rakendamine on lihtne, kuid tulemuste, eriti seoste lahtimõtestamine nõuab analüüsijalt erudeeritust ja finantsalast tööpraktikat. Kuna kõnesolevad meetodid on majanduspraktikas juba niigi nö üleekspluateeritud, siis alguseks peatugem vaid suhtarvude kasutamise mõningatel nüanssidel.

Need, kes on suhtarvude probleemiga vähem tegelnud, kaebavad mitmete ebakõlade üle, so mitmetes allikates erinevate autorite poolt esitatakse ühte ja samu suhtarve erinevalt ja erinevad on isegi nende nimetused. Vastuolud, kuid häda pole midagi, sest ega analüütikut ei saa keelata suhtarve täiustamast, uute loomises ning nendele uue nime andmises. Tähtis on järjepidavus ja ühtlus üksikute tegurite/näitajate esitamisel, aga ka kasutamisel. Kes aga ei taha nendesse nüanssidesse süüvida, eriti aga diskussioonidesse laskuda soovitan alati kasutada statistikaameti poolt kasutatavaid suhtarve.

Ja veel. Suhtarve kasutatakse peale analüüsimise ka kavandamiseks nö sihtsuurustena, milliseid (mitmetel põhjustel) püütakse hoida etteantud suurustes. Antud ploki alaplokkide järjestus pole tähtsuse järgi. Ka tulemuste tõlgendamises peame silmas pidama varem püstitatud eesmärke, milliseid pole võimalik saavutada üheaegselt. Näiteks hea maksevõime, mis on saavutatud konservatiivse finantsstrateegiat rakendades viib harilikult rentaabluse langemiseni. Taolisi näiteid on mitmeid.

Teine plokk: Tegur- ja mudelanalüüs (seisundi- ja protsessianalüüs)

Teises plokis pööratakse põhitähelepanu seisundi (sageli ka tagasivaatavalt protsessi) analüüsimisele mitmete mudelite varal. Siinjuures mõned teoreetikud väidavad, et aruandluse alusel tehtud analüüsid sisuliselt ei uurigi protsessi, so kuidas tulemuseni jõuti, vaid ikkagi lõpptulemusi. Võiks ka selle üle diskuteerida.

Finantsjuhtimisteooria pakub selle ploki tarvis välja mitmeid häid rakenduslikke valemeid/mudeleid, kuid neid võiks olla tunduvalt rohkem. Tähendab, meie uurimismeetodite arsenal on veel suhteliselt vaene? Näiteks pankrotiohu analüüsimise mudeleid on mitmeid, neid on välja pakutud ka meil Eestis. Niisiis, kõnesolevas plokis moodustatakse paljudest teguritest ahelaid ja uuritakse iga üksiku teguri mõju valitud lõpptulemusele. Ja ongi kõik. Veel 1970.ndatel aastatel oldi ülioptimistid: usuti, et kõik majanduslikud nähtused/protsessid on modelleeritavad! Asi aga osutus palju keerulisemaks.

Muidugi on tahtmine kasutada nende mudelite/ahelate koostamisel klassikalist indeksmeetodit, sh ahelasendusmeetodit, kuid enamikel juhtudel see ei õnnestu. Peame leppima loogiliste seoste loomise ja uurimisega, olgu need siis raha konversioonitsükkel või debitoorse võla maksumuse uurimine. Rõhutame veelkord, võimalusi arvutlusteks on palju, sh paljud head arvutluste meetodid/mudelid on paraku hoopis ununenud (olgu näitena kasvõi käibevarade uurimise valdkonnas). Peame ka ununenud asjad uuesti käiku võtma.

Kolmas plokk: Investeerimis- ja finantseerimisstrateegiad: analüüs ja kujundamine (variantide kavandamine)

Rakenduslike arvutluste oskuslik kasutamine võimaldab kujundada erinevaid arengustsenaariume ning nende varal valida sobiv investeerimis- ja finantseerimisstrateegia. See on üks raskemaid, vastuolulisemaid ja mahukamaid töölõike meie poolt pakutud metoodilises lähenemisviisis.

Selles plokis konkreetsemalt käsitletakse ettevõtte finantstasakaalu, so ettevõtte müügimahu muutuse ja rahaallikate vajaduse muutumise seost, kavandatakse põhjendatud allikate struktuur sobiva võimendusega ning keskendutakse kasumiläve probleemidele. Rahaallikatega seondub ettevõtte kapitali hind, mille õige määramine erinevate seadusandlusega riikides on küllaltki raske. Omaette mahuka alaploki moodustab ettevõtte käibekapitali juhtimine, mis sisaldab erinevaid arengustsenaariume ja valituid strateegiaid. Lõpuks analüüsitakse ja kavandatakse vabarahavoogusid, mida sisuliselt kasutatakse juba neljandas plokis.

Meetodid ülalloetletud arvutlusteks on pärit ennekõike finantsjuhtimisteooria õppekirjandusest, mistõttu nii mitmegi mudeli/valemi praktiline kasutamine on raskendatud või jääb hoopis küsitavaks. Peame taas tõdema, et nii mõnedki mudelid (näiteks finantstasakaalu, kasumiläve jms) ongi mõeldud ennekõike õppeotstarbeks. Kuna aga neid aspekte ettevõtte töös on vaja uurida, siis finantsteoreetikud peavad tulevikus välja pakkuma üha uusi rakenduslikke mudeleid. Eks selles suunas ka töö käib.

Neljas plokk: Väärtusloome juhtimine (ettevõtte eesmärgi järgimine)

Viimasel aastakümnel on kerkinud ettevõtte rahandustöö üheks kesksemaks probleemiks väärtusega seonduv, so ettevõtte väärtus ja selle muutumine (kasv/kahanemine). On ka loogiline, sest see probleemistik seondub ettevõtte toimimise eesmärgiga. Viimast (ettevõtte toimimise eesmärki) võib sõnastada mitmeti, kuid huvitatud ollakse ennekõike ettevõtte turuväärtuse suurenemisest. Sisuliselt viimasele taanduvad ka kõik teised sõnastused.

Ettevõtte väärtuse ja väärtuse kasvu arvutamise meetodeid/mudeleid on mitmeid, kuid kui me tahame kasutada nendest ainult ühte kui ainuõiget, siis saadud tulemus ei pruugi ollagi nö ainuõige. Sellepärast ka siin jääb üle vaid soovitada: otstarbekam on ühe meetodi/mudeliga saadud tulemust testida teiste meetodite/mudelite varal. Küll aga peab tunnustavalt märkima finantsteoreetikute viimase aja otsinguid väärtuste täpsema määramise alal, mis loob ka majanduspraktikutele uusi võimalusi rakenduslikeks arvutlusteks.

Ja veel. Rakenduslikud arvutlused selles plokis tõstatavad üha selgemalt vajaduse viia senised nö varade (tulude, rentaabluse jt) keskne analüüs nö inimese (sh ennekõike investori) keskseks. Aga see probleemistik ei ole momendil nii aktuaalne, kuid aktuaalsust kasvab aastatega.

Lõpetuseks. Ühe metoodilise lähenemisviisi elujõulisuse üle saame otsustada vaid siis, kui oleme seda korduvalt kasutanud nii teoreetilistes, kui ka rakenduslikes uuringutes. Ja nii ongi tehtud ja ka saadud hulk väärtuslikke kogemusi. Mõningaid üldistusi sellel alal annab väga hästi edasi Margus Kõomägi (vt Ärirahandus, TÜ Kirjastus, 2006, lk. 11), so “... suurimaks probleemiks on see, et valemeid on ohtrasti, kuid paljudel nendest on ranged eeldused”. Aga paraku neid eeldusi majanduspraktika iseenesest ei loo.

Peale selle tuleb lisada, et iga mudel ise lihtsustab konkreetset nähtust, mistõttu on oht minna primitiivsuseni rakenduslikes arvutlustes. Asjakohane on Einsteini ütlus: “Kõik peab olema sõnastatud nii lihtsalt kui vähegi võimalik, kuid mitte lihtsamalt”. Asendame ütluses sõna “sõnastatud” sõnaga “modelleeritud” ja asume praktiliste arvutluste juurde.

Vambola Raudsepp,
emeriitprofessor , Koorastes 2006.