FINANTSOTSUSED: Intuitsiooni ja arvutluste sünergia

.

Nüüdisajal inimaju piiratus on muutunud

 juba uurimisobjektiks. /vr*/

.

Rahandusteoreetikuna pole ma kunagi tahtnud praktikutele peale suruda ühte ja ainuõiget lahendust või tõde, pigem olen alati püüdnud neid ärgitada arutlustele, kuid seda just fundamentaaltedmiste baasil. Alljärgnevalt mõned read varade ostu-müügi probleemidest.

Tõsiasi on see, et tänapäeval igas teadusharus teadlased tunnetavad oma teadmiste piiratust. Ja see on täiesti mõistetav. Pildil: Vambola Raudsepp oma töölaua taga. /vt*/.

Esiteks. Mida siis väärtustada kõrgemalt, kas vara momendiväärtust või sellest varast tekkiva rahavoo summaarset väärtust? Vastuse peaks andma modernne finantsjuhtimisteooria. Ja annabki: vara väärtus võrdub tulevaste rahavoogude nüüdisväärtusega, kusjuures neid rahavoogusid diskonteeritakse riski arvestava teguriga (diskonteerimismääraga). Nii, et tegemist on võrdsete summadega, so ei saa ühte ega teist kõrgemalt väärtustada. Vastuse saime puht matemaatiliste tehete abil. Nagu näeme, arvutlustest ei piisa, mängu peab tulema finantsjuhi vaistlik tunnetus, mis baseerub rahanduse kui distsipliini (teadusharu) täpsele piiritlemisele. Nüüd peame tegema retke süvateadmistesse.

Teiseks. Mida ütleb meile rahanduse definitsioon. Kes tahab neid definitsioone lugeda hästisõnastatud ja ilusas eesti keeles, sirvigem Uno Mereste Majandusleksikone. Paljude maailmas levinenud definitsioonide seast meeldib mulle enim üks: rahandus on raha juhtimise kunst ja teadus. Mis see siis on? Lihtsuse mõttes seostame kunsti parima tulemuse vaistliku tunnetamise võimega ning teaduse (matemaatiliste) arvutlustega praktilises rahandustöös. Kumba siis eelistada, kas erudeeritud finantsjuhti või head majandusmatemaatikut, finantsarvutluste tundjat?

Kolmandaks. Eelöeldus ei tule näha vastuolu. Ei tule eelistada üht teisele, vaid eesmärgiks kindlasti seada mõlema (intuitsiooni ja arvutluste suuna) koostöö. Küsimus kerkib selles, kuivõrd nende erinevate suundade esindajate koostöö võimalikuks osutub? Ettevõtte tasandil võib koostöö osutuda üsna viljaksks, kuid mitte riigi tasandil.

Neljandaks. Riigi tasandil muutuvad asjad keeruliseks. Asi on selles, et riigi tasandil finantsalased otsused oma sisult on ju poliitilised otsused, mis samal ajal peavad veel leidma rahva enamuse toetuse. Nii, et (ministri?) intuitsioon võib ütelda küll ühte, aga valimislubadused käsivad teha teist. Ja saabki ring täis. Elluviidav otsus saab olla vaid üks, kahte eraldi tehtud otsust me korraga ellu viia ei saa.

Viiendaks. Väidan alati, et teadlane (kaalutleja ja kõhkleja nagu ta on), ei ole just majanduspraktikule parim nõuandja. Avalikkuses sõna peavad saama ja võtma oma eriala hästi tundvad, kompetentsed inimesed, kes teevad iga päev ühte või teisi praktilisi finantsotsuseid. Või mis parem, kui asjatundjad esindaksid mingit poliitilist parteid või vähemalt oma argumenteeritud suunda. Samas aga teadlast tasub alati kuulata, sest rahandusteoreetilised loogilised arutlused hõlmavad asja palju laiemalt, kui seda vaid üksikute probleemide puht intuitiivne lahendamine sisuliselt on, olgu see siis isegi mitmekülgselt koostatud tehniliste finantsarvutluste baasil.

Lõpetuseks. Minus, nagu igas Eesti kodanikus tekib nukker kahtlus: kui me liiga agaralt riigi vara maha müüme, kas ükskord riik ei jää üldse ilma oma ainelisest baasist? Siit aga mitmed riskid, sh ka julgeolekurisk. Kuna ise olen olnud alati omavaralisuse poolt, siis olen pigem varade juurdeostude poolt, mis tekitaks mulle tulevasi stabiilseid rahavoogusid. Aga see on ennekõike minu isiklik arutelu, praktilisi finantsotsuseid tehku ikkagi poliitikud ja valitsus eesotsas rahandusministriga.

Vambola Raudsepp,

finantsjuhtimisteoreetik, Koorastes 2006.