ARVAMUS: Tuleviku majandusareng: sumbuv võnkumine?

Teadlased üle maailma kiikavad üsna murelikult aastasse 2050 ja kaugemalegi – ees ootavad murrangulised aastad.

See, milliseks kujuneb Eesti tulevik lähema neljakümne aasta jooksul ja hiljem, sõltub sellest, kui tarku valikuid me oskame teha praegu.

Mõtete kogumiseks on vaja aega, mida paraku alati on vähe.

Vambola Raudsepp Koorastes aastal 2010. /vr*/

Pidades silmas üleilmseid muutusi, tuleb Eestil kui väikeriigil investeerida ennekõike omavaralisusesse ja -varustatusse elanikkonna toimetuleku ning jätkusuutlikkuse tagamiseks. Muidugi vältides autarkiat, s.o rahvusvahelise tööjaotuse vastand-olukorda. Omavarustatus aitaks meil sujuvalt üle elada võimalikud majandusraskused. Veel enam – olla juba paarikümne aasta pärast üks maailma atraktiivsemaid väikeriike, kellel on usaldusväärne majandus. Kõigele lisaks võime olla tänulikud oma soodsale elukeskkonnale (rikkalikud põllumaa, metsa, puhta põhjavee jm varud) ja väiksele rahvaarvule. Millised on aga kõige olulisemad meid mõjutavad muutused lähiajal maailmas?

Esiteks. Maailmamajandus, s.o meie planeedi majandus pikemas perspektiivis lihtsalt peab kasvama tõusvas joones, sest juba kahekümne viie aasta pärast tuleb Maal toita, panna riidesse, kindlustada töö, eluase, arstiabi, haridus jm ligikaudu 10 miljardile inimesele. Selle peab tagama normaalselt toimiv majandusmudel, mille loomise poole peaks liigutama igas maailma nurgas.

Edasi. Ei ole usutav, et kõrge elatustaseme privileegid jäävad veel aastateks üksnes arenenud piirkondade elanikele, kusjuures nad moodustavad vaid 10 protsenti maailma rahvastikust. Kas valdav osa, mis on vaesem ja moodustab ca 90 protsenti elanikkonnast, lepib praeguseks tekkinud olukorraga? Kindlasti mitte. Minnalaskmine rikaste riikide ja maailmaorganisatsioonide tasandil võib lõppeda katastroofiga!

Teiseks. Vaesem osa planeedi elanikest muutub üha rahutumaks, nõudlikumaks ja sõjakamaks. Näljale on lisandunud relvad. Seega tarbimise ja tootmise kogumaht nendes piirkondades kasvab tulevikus koos rahvaarvuga, kuigi minimaalsete vajaduste rahuldamine jääb ikkagi veel pikaajaliseks probleemiks. Muidugi arengutsükli eri faasides võib olukord olla kord parem, kord halvem. Ja suure rahvaarvuga vaesemad maad ei pruugigi leida sobivat majandusmudelit, mis tagaks iga inimese rahuldava elu ja toimetuleku. Rikkad maad aga peavad õppima ja harjuma kordi säästlikuma eluviisiga. Inimeste tarbimiskäitumine muutub üha ratsionaalsemaks (elu ise sunnib!) ja siit ka võimalik järeldus, et arengu tsüklilisus küll jääb, kuid tsükli kõvera amplituud hakkab eelolevatel aastakümnetel meenutama sumbuvat võnkumist.

Majandusvälised mõjud Kolmandaks. Praegune majandussurutis jääb üleilmseks ja kardetavasti pikemaajaliseks ning võtab üha uusi meile veel tundmatuid vorme. Lisaks majanduslikele teguritele hakkavad meid mõjutama mitmed majandusvälised aspektid (maardlate ammendumine, kliima-, keskkonna jm muutused), millega tuleb väga tõsiselt arvestada nii lühi- kui ka pikaajaliste majandusprognooside koostamisel. Juhul kui realiseerub ülalmainitud nn sumbuv võnkumine, võib see vältida mõningaid ettenägematuid ebasoodsaid arenguid, halvemal juhul katastroofe.

Neljandaks. Iga prognoosi puhul on ja jääb eksimisvõimalus. Kuidas neid minimeerida? Probleem on iseenesest mitmetahuline, sest riigi tuleviku seisukohalt oluliste poliitiliste otsuste tegemisel võetakse aluseks ennekõike majandusteadlaste tehtud prognoosid, samal ajal kui teiste teadusharude esindajate häält on vähe kuulda. Küsimus pole selles, kui kaugele me oleme võimelised ette nägema, vaid kui paljudes aspektides prognoos on läbi töötatud. Seda enam vajame kollektiivset ajutööd.

Lõpetuseks. Jäägu see üleilmse majandusarengu sumbuva võnkumise võimalus tulevikus praegu küsimärgiga. Meie kollektiivne mõistus ootab aga Eesti majanduse soodsaima arengutee kohta vastust juba homme.

(Ärileht, 26. august 2009 )